Neljapäev, 17. september 2009

neli kuud hiljem ja visuaalse peetuse vähendamise katsetest üldiselt

kui päris fotokas ära varastatakse, siis ei saa enam lihtsama vastupanu teed minna. peab katsetama asju, mida muidu ei viitsiks. selles mõttes aitäh, värdjad pätid.

ma poleks viitsinud kolme filmi supersampleriga täis pildistada muidu näiteks. v-o oleksin ühe ära punnitanud, aga film filmilt lähevad sellega tehtud pildid mõnusamaks. pimesi sihtimine saab ka selgemaks, sellise tunnetuse areng aitab iga kaamerat paremini käes hoida.
teine asi, mida muidu ei viitsiks, on vahekokkuvõtete tegemine ja vanade piltide lappamine. eriti veel ammuammu digiseebikaga tehtud piltide lappamine. eks sellega tuleb pärle harva, aga täna neid valitud leide lapates tõestasin endale lõplikult ära, et sellega saab ka rahuldavaid fotosid teha. valgus tuleb muidugi ära tunnetada ja aparaadi võimalusi tuleb tunda nagu oma taskuid. esimest oskan tänu peegelkaamerale (aka jaapani armuke) nüüd palju paremini kui varem. mis puutub digiseebika tundmisesse, siis kuul pähe - ei oska. ja asi ei ole selles, et ma menüüd ega nupufunktsioone ei mäleta. ei saa isegi öelda, et ma oleks seda kasutamist kunagi osanud ja nüüd ära unustanud, sest vanasti ma ei saanud aru, et sellega taotletud tulemuse saamine on parimal juhul väga peen kaamerasse peidetud programmide petmise töö. või juhus (-likult lauspäikeseline ilm, näiteks). enne ja nüüd vahe selles ongi, et enne oli suht kogu aeg juhus ja nüüd ma tunnen soodsa juhuse enne pildistama hakkamist paremini ära. loodusseadused on võimsad.
sõna "kvaliteet" ma ei kasuta meelega, eksole. see ei tule ühestki pillist iseenesest. vaevalt, et ükski mu tehtud pilt fototapeediks kõlbaks. pealegi mulle see teraline lomovärk niikuinii meeldib, veits silmakirjalik oleks kraaksuda selle üle, kui digikas ise lomot teeb eks...

mul on nüüd, neli kuud hiljem natuke perspektiivi tekkinud. lisaks olen aru saanud, et kui ma hakkaks praegu täiega filmile pildistama, siis võtaks see vähemalt sama palju raha kui uue peegli kuumakse. ja selge on ka see, et ilma pildistamiseta ma enam olla ei taha.

selle liiga pika jutu illustreerimiseks (ja kuni aias rahapuu idaneb) viskan siia üles neid kogemata toredaid eelajaloolisi pilte. kõik ei ole minu pildistatud (ja need mis ei ole, on v-o vähem kogemata okeid, ma ei tea), aga see show ongi selleks, et näidata endale, et digikompaktist võib ka toredat tulla. mis siis et on keeruline ja kontollimatu. märksõna on kompa. ja nostalgia ka, jah.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

ütle midagi!
say something!