Esmaspäev, 24. mai 2010

good luck exploring the infinite abyss

Barcelona ossid sõitsid just rõdu alt mööda, tümps põhjas. Istun rõdul, joon rohelist teed suurest helelillast tassist, mille Pii aasta tagasi Valenciast ostis. Kõik on õige.

Mismõttes ma kahtlesin viimase momendini, kas ma ikka peaksin siia tulema? Paha tunne ussitas sees, imes jõudu. Ei saanud enam aru, kas on sitt tuju või palavik ning kas palavik on sita tuju pärast või vastupidi. Hoolimata sellest, et ma tahtsin seda muutust juba kaua aega nii väga, jõudis soov reaalsusesse häiritustunde saatel. Sisekosmose trenn missugune. Ei usuks, kui kogenud poleks.

“See on ikka nii tore, et ma nüüd siin saan olla,” ütlen köögiviljapoest tulles arhitektuuri üle ahhetamise vahepeal. “See on nii loomulik, et sa siin oled - see pidigi nii juhtuma,” ütleb Pii vastuseks ja mul polegi selle peale midagi tarka kosta, sest kohe, kui siia kohale jõudsin, hakkas eriti õige olla.

Magasin täna öösel voodis, mille kohale on maalitud poolemeetrine jaapanikeelne “rahu”. Nägin unes, et hundikari võttis mu endale punti. Alguses oli selles unenäos natuke hirmus ja ärev, siis astusin - ikka veel unes - mõttelise sammukese tagasi, vaatlesin olukorda ja sain aru, et see on tegelikult hea muutus. Miks on esimene reaktsioon muutusele ärevus? Ärkasin ja otsustasin, et jätan selle unenäo meelde.

Pärast läksin randa ja Vahemeri oli padusinine, nagu paduõhukeseks lihtsustatud õnne-mõnu metafoor miljonitel postkaartidel. Postkaartidega müüakse ometigi emotsioone, mitte värvilist tinti paberil, eks.

Päriselu läks eile öösel filmimomentide režiimile. Naeruväärselt romantiline värk.

Mind tõi siia jada kokkusattumusi. Väga järjekindel jada, jõevool kannab kaasa, vastuvoolu ujumisest väsib ainult ära, lõpuks kantakse ikka samasse punkti. Universum voolab ühes kindlas suunas, seal väljas on mingi asi, mis teda enda poole tõmbab - ma lugesin seda kunagi New Scientistist. Jube tore on niimoodi kokku panna teadust ja oma armsa praktilise võlukunsti filosoofilise aspekti aluseid. Ma saan aru küll, et see hübriididee on loogilis-materialistlikus maailmakäsitluses täielik värdmutant. Aga mis siis. Ma ei ole enam väsinud. Barcelona on süüdi, nihutab perspektiive, tervislikus suunas. Asjad mis enne tundusid suurelt nõmedad tunduvad nüüd lihtsad.

Aga nüüd tagasi rahu märgi alla tuttu. Homme lähen kondan linna peal, pärast lõunat randa ja siis Kreeka parki taijid tegema. Ja võtan fotoka ka kaasa, et saaks välismaajutule edaspidi sisekosmose kirjelduste asemel pildi juurde panna.

Maris,
Poble Sec, Barcelona, Hispaania

4 kommentaari:

  1. imho su pime sisekosmos on huvitavam kui värvilised postkaardid

    VastaKustuta
  2. selles pole minu arust kahtlustki, et sa sinna pidid sattuma! mul on meeeeeletult hea meel su üle! nii hea, et ma kohe suurest rõõmust ärkan homme 5.30, et minna nõmme turule reklaami filmima, et raha koguda, et külla tulla!

    VastaKustuta
  3. väga vahva, et pime sisekosmos ka ikka rahvale peale läheb(Y)
    evelin, tee see seebifilm ilusti valmis ja tule jah külla!

    VastaKustuta
  4. "hundikari võttis mu endale punti" see on minu unistus...

    Vaata "Wolf´s Rain".
    Vaatasin ja nutsin :).

    VastaKustuta

ütle midagi!
say something!