"I miss my friends like I miss Table Mountain on a foggy day". Sellise fesaristaaatusega sai Patience üks kord hakkama ja see lause kummitab mind juba üle aasta. Seletuseks, et noh: Table Mountain on Kaplinna keskel ja seda on kogu aeg näha. Ja ta elab ja muutub kogu aeg: pilved tekivad ja kogunevad, rullivad ennast kord ühele, kord teisele poole, voolavad mööda mäekülgi alla ja haihtuvad madalamale jõudes... Välja arvatud, kui ilm on vihmane, siis mägi haihtub ja jätab su üksi. Maastik muutub "liiga normaalseks". Pidetuse tunne tuleb peale, justkui sa teaks, et midagi ununes, aga ei tea, mis see olla võis. Mägi käib vahepeal peidus, aga tuleb alati tagasi. Sa TEAD, et ta tuleb. Ja see, et ta on kogu aeg seal, annab mingi kindlustunde. Nagu ankur, mis hoiab õige koha peal. Valvab, et kõik ikka korras oleks. Kui Kaplinn on Mother City, siis see mägi on see ema. Aga siin ei ole mingit mäge. Ja on selline tunne, et ma lendan kohe kosmosesse. Nii et üks kilomeeter mäge ei oleks üldse palju palutud, eksole?
Mis sõprade igatsemisse puutub, siis see on niikuinii alati tõsi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
ütle midagi!
say something!