Reede, 2. märts 2012

Poolteist päeva imperiaalunenägu

London2012-18
London2012-3
London2012-17

Käisin esimest korda elus Londonis. Metroo meeldib mulle. (Londoni oma on maailma vanim, avati 1863.) Kahtlustan, et mulle meeldib ühistransport  üldse rohkem, kui päris normaalne oleks. Ja metroos on mingi efektiivsuse vaib ja ilu sees, ei midagi liigset, ladus, klaar, läbimõeldud, kellavärgina toimiv süsteem. Selles on elegantsi ja maagiat. Metroo on nagu teleporteerumine. Haihtud ühes kohas ja ilmud teises kohas välja. Mingit suuna ja kauguse taju, mingit ekslevat orienteerumist pole vaja. Pole päeva ega ööd ega aastaaegu, aeg seisab paigal, ootamine käib kähku. Loed sildi pealt võlusõna maha ja oledki seal, kus vaja. Ja ma ei ülista siin just Londoni oma - Londoni oma on okei, Barcelona oma meeldib rohkem - üleüldiselt, metroo on lahe.

Aga London ise? Mõistus ütleb, et pooleteisest päevast Londonile pihta saamiseks ei piisa. Ja et ei ole vaja käia kuninganna akna taga passimas ja turistilõksudes tilbendada. Kõhutunne ütleb, et... Olen elanud Briti koloonias ja sattusin nüüd esimest korda emamaale. Ja no ausalt, ilma Aafrika kiiksuta on see koloniaalpiltpostkaart kuidagi tühi. Silmad näevad, aga süda ei tunne. Või siis murdub natuke, kui jalutab läbi British Museumi ja näeb kõiki neid kokku röövitud aardeid. Esemeid mis on oma kontekstist välja kiskumise tagajärjel hingest ilma jäänud. Oeh, tuleb välja, et mul on väike vimm. Veider.

Aga päike paistis ja nartsissid õitsesid ja kingade-hõlmad-lahti-tagiga oli õues soe! Tahan veel! Pluss jess, et auto alla ei jäänud!

London2012-6

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

ütle midagi!
say something!