hongkongi märkmeid

• ei saa üle ega ümber sellest, et briti impeeriumi märgid on siin igal pool. alates kakskeelsetest siltidest kuni kahekordsete busside-trammide ja tänavamärgistuseni (look left, look right)… aga no teate - ja mul hakkab juba tasapisi üldistusjõudu kogunema -, kui panna üksteise kõrvale kaplinn, hongkong ja london, siis jääb emamaa oma satelliitidest ägeduselt ikka kaugele maha kas või juba sellepärast, et londonil-õnnetukesel ei ole ühtegi mäge, mis tema üle valvaks.
• oeh, nii lihtsaks muudab reisimise see kolonialism, mis justkui läbi on. ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada… hea lihtne on reisida, kui kõik on inglise keeles, samal ajal tead, et kolonialism on hävitanud palju kohalikku rahvast, kultuuri, loodust… seega…
• kummaline on omavahel võrrelda kaplinna ja hongkongi. lõuna-aafrika sai valgete valitsuse alt vabaks, nagu eesti n-liidu alt ja veel samal ajal ka. lihtne on aru saada, kes on siin skeemis hea ja kes paha tegelane. hongkong sai ka valgete alt vabaks: britid läksid 1997ndal viisakalt ära ja andsid üüripinna omanikule kenasti üle. aga. “me jääme alati hongkongi inimesteks. meist ei saa kunagi hiinlasi," öeldi mulle seal. “meile ei meeldi hiina," öeldi pead vangutades, kui seletasin, et lähen paljudeks kuudeks hiina elama… mine võta nüüd kinni.
• sarsist on kümme aastat möödas, aga näha tänaval kirurgimaskiga inimest pole mingi haruldus. lennujaama saabudes seisis juba meetri kaugusel lennuki uksest tüüp ja jagas haiglahelesiniseid A4 paberilehti, millel hoiatati uut tüüpi nohu eest ja kirjeldati detailides, kuidas käituda, kui tunned ennast tõbisena. bbc lugu sarsi “juubelist" räägib, et lapsevanemad peavad igal hommikul võsukesi kraadima ja selle kohta päevikut pidama, et tõbine laps mingil juhul lasteaeda ei satuks, bussis aevastajat vaadatakse kurja pilguga… (et kuidas meil eestis haigest peast tööl/lasteaias käimisega nüüd oligi?) "trepikäsipuud desinfekteeritakse kuus korda päevas," lugesin muuseumi trepi kõrval olevalt sildilt.
• sildid. sildid on igal pool. sildid, sildid, sildid. iga trepi juurde tuleb kirja panna “please mind your step". absoluutselt iga eskalaarori kõrval on soovitus “palun hoia kindlasti käsipuust kinni, nii tagad endale turvalise teekonna". "sellel trepil on 125 astet ja ei ühtegi madet, mõtle järele, kas see on ikka sulle jõukohane". selliseid hoolitsevaid juhtnööre on retsilt palju, mis me siis veel keeldudest räägime. suitsetamine on keelatud, sülitamine on keelatud, lindude söötmine on keelatud, makid ja mikrofonid on keelatud, ole kena, tee niimoodi ja naamoodi… selline ajupesu käib, et no johhaidii.
• last but not least: kas mul vedas väga või see on mingi aasia värk, et inimesed on nii lahked? sest see pere, kelle roosat diivanit ma neli ööd kulutasin, see pere taastas mu usu inimkonda, ma olen nii tänulik, et mul ei ole lihtsalt sõnu…