Pühapäev, 3. märts 2013

Lendasin ära



See lugu ei alga ära lendamisega, aga see blogi algab. Ma lendasin ära, vahepeatus on Barclonas, aga varsti jõuan Hiinasse, kus õpin mõnda aega qigongi. Ma lähen kauaks. Täpselt ei tea. Ma ei rääkinud minekust kaugeltki kõigile, kes oleks olnud väärt seda lugu minu suust otse kuulma, ega korraldanud pooltki nii palju lahkumispidusid, nagu oleksin pidanud. Selle pärast palun, andke andeks. Olid põhjused, proosalised. Olemist segas suur hulk igasuguseid hirme ja pabistamisi alates sellest, et mis vanaemast-vanaisast saab, kuni selleni, et kui tähtsast asjast liiga palju jutustada, siis läheb sealt vägi välja. Kurnavast asjaajamismaratonist ja paarinädalasest magamatusest rääkimata. Õnneks tuiasin lennujaama turvakontrollis nagu magnetist tõmmatuna seisma kõige pikemasse sabasse, mille lähemal vaatlusel selgus, et olin seisma jäänud otse O selja taha. Ka tema ei teadnud tolle hetkeni mu minekust midagi… Ja siis ta andis mulle tee peale kaasa sellise hunniku armastust, et ma olen peaagu nõus uskuma, et ma tõesti olen seda väärt.

Niisiis, see koht siin on see koht, kuhu ilmuvad edaspidi aeg-ajalt minu elu märgid neile, kellele need korda peaksid minema. Ühtlasi on see ilmselt ka ainus koht, kus neid elumärke olema hakkab - Hiinas on nimelt enamik internetist lukus, sh facebook, blogger, wordpress, flickr ja instagram. On lukus küll, aga võti on ka olemas, nii et kõik on lahti:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

ütle midagi!
say something!