See on minu, Pii ja Gabrieli jalutuskäik Cadaquesis. Meri, taevas ja aknaluugid on eriti sinised. Päike on eriti ere. On südatalv. Puhub uskumatu tuul. Wikipedia: Add to that the weather: this is one of the wildest spots on the Costa Brava in the winter (Costa Brava means "wild coast"). Ilma naljata. Cap de Creusi neeme otsa restorani pidime roomama, sest tuul surus vastu maad. Lihtsalt. Surus vastu maad. Riided jäid vaevu selga. "Siia ma suren," käis peast läbi. "Loodus on nii coolilt võimas," jäi siiski lõpuks peale. Restoperemees ütles rõõmsalt, et on jah selline päev täna, ka tema roomas hommikul tööle. Adrenaliin peksis tuju lakke ja ellujäämise tähistamiseks tuli juua üks viski. Lootsin, et mul tuleb alkoholivaba puhkus, aga elu ei ole ikka must-valge. Toitu oodates istusime ja vaatasime, kuidas teised kliendid mitte ära lendamist harjutasid. Söögiks tellisime esialgu kala, aga - facepalm - kes siis sellise ilmaga kalal käib. Pasta niisiis. Gabriel kaotas tagasiteel prillid ja otsima ei läinudki. Ja tegi meile järgmisel päeval Barcelonas ellujäämise tähistamiseks ühepajatoitu, halaal lihast. Mis on Eestis ebaseaduslik ja see imeb vilinal.
Kui mu unistus oli tulla tagasi Barcelonasse talvel (tehtud!), siis siia ma tahan tagasi tulla suvel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
ütle midagi!
say something!