Tõmbekeskuse jutud

Karaoke: kes laulab, kes tantsib.

Kohalik tõmbekeskus on park. Inimesed tõesti kasutavad seda ruumi nii et vähe ei ole, seltskondlik ajaviitmine käib iga puu all. Taamal tiigi ääres püüavad vanad õngega kala, kivist laudade ümber taotakse alati kaarte, keegi harjutab heleda hääleda ooperit laulda, keegi võimleb (Hiina vanainimeste võimlemine on needsamad harjutused, mida me taijis soojenduseks teeme, nii et kõik on asjast õigesti aru saanud!), värava juures müüvad tüübid maha laotatud teki pealt ravimtaimi, vetsu kõrval on banaanilett, mäe otsas paviljonis varitseb turiste ennustaja, pargi ühes nurgas tegutseb lõbustuspark (á la Pärnu oma omal ajal), mis aeg-ajal mängib inimestele venekeelset diskotümpsu, grupi kaupa käiakse õppimas nii taijid kui ka lääne moodi tantsimist... Ja palju muud elu.

Seekord võttis mind lõksu karaoke. Süsteem on neil. Laulusõnad, mikker, võim... Ei mingit fonodega jändamist - võimujuhtme otsas on päris pillimees päris erhuga. Ma üritasin välja peilida, millest nende laulud siis räägivad kah... Ei õnnestunud. Vana, kellega suhtlesin, tahtis kangesti minuga rääkida, aga nii palju inglist ikka ei tonganud. Vana number kaks aga, kuulnud, et õpin taijid, andis mulle lahkelt mu enda taiji õpetaja visiitkaardi. Mhmh, aitäh, abiks ikka...

Samas eile neelasin ühe ööga alla Anchee Mini "Punase Asalea" - mis on Mao valitsemisaja lõpus üles kasvanud naise memuaar - ja kujutan nüüd ette, et küllap nad Madam Mao töörahvakangelasoopereid laulsid. Raamatu tekst ise oli väga lihtsasti minev ja poeetiline. Olen praegu sellest kerges hämmaris - kirjeldati täielikku horrorit, samas kirja oli see pandud nii ilusasti, mingi teatava emotsionaalse eemaloleku ja lakoonilise elegantsiga, et loetu ei tekitanud mingit ängi. Ühesõnaga see raamat läks kurgust alla nagu sametpükstes inglike võimistandoligi...

Valivad laulu.

Pillimees ja erhu.

Vana number kaks osutub kohalikuks karaokekunniks.

Süsteemsüsteem.

Igaüks võtab ise oma võrkkiige parki kaasa. Ja tabureti ka, nagu taustalt näha on, sest mingit muru ega selle peal istumist pargis ei ole.

Kaardimäng on siin A ja O.

Selline aastaaeg on, et igal horisontaalsel pinnal kuivavad maapähklid, nii ka pargipõrandal.

 

Minu inimesed aga tegid samal ajal taijid, sest juba esmaspäeval on võistlusele lend ning vaja on olla osav ja pealtvaatajahirmust vaba.

Naabrimees tervitab...

Sellist haigust, et vanaduspõlves kükitada ei saaks, Hiinas ei esine.

Xingping ja jaanilaupäev

Xingping

Jaanilaupäeval käisime ülesjõge naaberlinnas turistitamas. Jube vahva oli kookonist välja saada, mis siis, et alles ma ju käisin HK-s. Lõket ei teinud. Vaadake siis pilte, sest kirjutada ma ei viitsi.

Olen elus.

Ägedad vanad uksed. Neid punaseid hea õnne ja jumalate kummardamise pabereid ma dešifreerida ei oska, aga igal juhul on nad Hiinas palju haruldasemad kui Hongkongis näiteks. Eks tubli rahvavabariik ole paberite järgi veel ateistlikum kui armas Eestimaa ka.

Kaarte ja muid lauamänge mängitakse igal pool ja igast asendist. Meie oma tänavalgi otse üle tee mutid muud ei teegi, kui mängivad päev läbi kaarte. Hea elu.

Üks vana tänav on meiesugustele turistidele vaatamiseks alles jäetud. Aitäh.

Haruldane - inimene nikerdab oma kätega suveniiri. Enamik kraami on mõistagi Made in China.

Tähtis koht on see Xingping.

Ja siis tegime "pambusepaadiga" lõbusõitu ja imetlesime maastikku. Tähendab vanasti olid sellised paadid pambusest, nüüd on nad ohtlikuks kuulutatud ja ära keelatud, niisiis ristlusturism käib plastmasstorudest paatidega nüüdsel aal. Põhilisel turistiatraktsioonil on seega nüüd linnuke kirjas. Muidu ei saa Yangshuos jõe äärdegi minna ilma, et väikesed mutikesed sind ei ründaks hüüetega "Bamboo! Bamboo!" ehk see on ainus rahvusvaheline sõna, mida nad teavad.

Vahekokkuvõte: kolm kuud täis, HK-s käidud, lennupilet raisku lastud

Hongkongi kunstimuuseumis miski neoon...

Hong Kongi saare siluett

nüüd on siis aeg ametlikult niikaugel, et mul on kolm kuud hiina rahvavabariigis täis. katseaeg on läbi. tulevik tõotab tulla sama intensiivne. võib edasi punnitada. esimese viisa saamiseks pidin ostma edasi-tagasi lennupileti - selle tagasiots on nüüd lõplikult üle lastud. seiklus jätkub...

...

häda viisadega: käisin hongkongis uue viisa järel. sain ka. hea on olla eurooplane. ameeriklane olla on päris halb, neile antakse viisasid kuu aja kaupa ja sedagi väga suurekalli raha eest. mis mina maksin kuue kuu eest, maksavad nemad kahe eest, pluss nad peavad tõestama, et neil on pangas 100 dollarit päeva kohta rahhi. see kõik tähendab meie seltskonna jaoks kurba asjaolu, et jesse, aixing ja bridget sõidavad paari nädala minema, päriseks, niuts. süüdistan selles janzit, kellel ei ole piisavalt kohalikke korruptiivseid sidemeid, et neile õpilase või bisnisviisad hankida. bröäh. minu uus viisa tuli ka muidugi korruptsiooniga pooleks - need hk viisagentuurid on raudselt läbi ja läbi ussitanud. kellelegi veetakse kohvriga sulli nende viisade eest. ühesõnaga mulle anti küsimusi esitamata ja ilma igasuguse paberimäärimiseta kuuekuuline multiple entry äriviisa ja võin siin vabalt jõuludeni tolgendada. aga need hk viisakohad ameeriklastele garantiisid ei anna. sest hiinale ei meeldi usa ikka üldseüldse. 

...

häda soojaga: misvärk on selle lõunamaavärgiga, et õues on palavpalavpalav ja siis toas pannakse konditsioneer 18 kraadi peale külma puhuma. õues käi ringi, maika higist kleepuv, aga poodi/muuseumisse/massööri juurde minemiseks tuleb kampsun kaasa võtta… ah?

…

mul on selgelt mingi infrakiiks. hongkongi infrasturktuur on muljetavaldav. ma kohe ei või. välja arvatud muidugi see, et seal pole jalgrattaid ka nende jaoks ühtegi teejuppi ja see on väga-väga paha, aga muidu on lihtsalt ideaalne. kõik on läbi mõledud ja toimib nagu kellavärk, inimvool suunatakse, kuhu vaja, ühistransport tiksub parajas tempos, padumugav ja -loogiline on. hongkong on nagu üks hiiglaslik lasnamägi, kui lasnamäel oleks ideaalne infra.

samas tekitab selline masinavärk isu reegleid rikkuda. hongkong lihtsalt ei ole selline linn, kus võilill söandaks ennast läbi asfaldi pressida, rääkimata grafitist, ekstehasloomelinnakutest, skvottidest vmt vana euroopa uudhipide asjadest. vana tehakse mõnuga maatasa ja pannakse uus paneelmaja asemele - ruumi pole raisata. nii et ei ole seal isegi koloniaalarhitektuuri järel. aga see on mingi ülehiinaline mõtlemine - nad lammutavad aastasadade vanused miljööd suure hurraaga maha, et kinnisvara arendada ja kaasaegne tulifunktsionaalne ideaallasnamäe asemele teha… koloniaalarhitektuuri lammutamisest saan ma muidugi mõnevõrra aru - ka meil ei armastata okupantide ehitatud asju - aga miks lammutada enda omaenda traditsioone? hiinas arusaadav - kultuurirevolutsioon ja sellele järgnenud ajupesu. hiinlastel kipuvad üldse olema väärtuskasvatuses vägevad lüngad. aga miks hk-s? räägitakse ruumipuudusest, aga see lihtsalt ei tundu piisav põhjus. muidugi on ka meil ahve, kes lenderi majale plastaknaid ette panevad ja võtavad nõuks käidavatesse paikadesse hiiglaslikke klaasriste püstitada, ehk on hk gabariidid lihtsalt niivõrd teised…

HK kunstimuuseumis oli Hiina moodsa kunsti näitus pealkirjaga The Origins od Dao. Nii sobiv.

Maailma kõige laisem

Kohalike imeline oskus oma motikate peal magada... 99% rolleritest käib siin elektriga muide ja rollereid on siin megalt ja tänu sellele pole liiklusmüra. Või noh, mootorite müra pole, signaali lastakse roolis olles iga kolme sekundi tagant.

Ma olen maailma kõige laisem tänavafotograaf - pildistan omaenda värava vahelt. Piiluge siis ka mu kodutänavasse.

Tüüpiline takso vmt kauba vedamise masin.

Ma näen siin nii palju kollaste nokatsitega lapsi, et hakkab imelik, et mul kollast nokamütsi pole. Aga noh, see on ühe teise kooli koolivormi osa.

Kevad vist...

Käid muudkui samast kohast mööda, aina sile roheline vesi. Siis lähed ja järsku on jõgi paksult lootoseid täis. No tere siis.

Ujumine keelatud.

Ehitame maja või midagi...

Töö ja vile käivad koos. Õigupoolest hästi palju tööd. Elame ehitusplatsil. Mis siis saama hakkab? Restoran, kus tehakse ainult super- ja taimetoitu, mis on siin sama haruldane kui Eestis. Kõik see - nii ehituse, sisekujunduse, menüü planeerimine jne jne - sünnib nii spontaanselt, et mina kui kahe ehitusinseneri üles kasvatatud inimene ei taha sellest tõtt-öelda üldse mõelda. Midagi võtaks nagu juba ilmet ka, aga eks paistab... Ma tõesti loodan, et see entusiasm, mis seda protsessi tagant lükkab, on ammendamatu. (OMG, ma pean selle rea täis kirjutama, muidu näeb see lihtsalt nii kole välja lorem ipsum dolor.)

Nendest üle saja aasta vanustest ustest saavad plaanide kohaselt kohviku lauad.

Tüübid ehitavad katust, katse number kaks.

Ühtlasi kiskus linn meie väravaesise üles - meie tänav saab kõnnitee.

See üldistusjõuline roosa föön on siin selleks, et värske segu ikka kiiremini taheneks. Sümboliseerigu see siis siinset ehitustöö tegemise stiili.

Ilmateade

Ilmaga on asi nii kaugel, et sel nädalal oli isegi paar päikesepaistelist päeva koos 33-kraadise kleepuva soojaga. Nüüd sajab jälle ja igapäevast lauspäikest on ehk oodata juuni keskpaigast. Aga las kallab. Enam pole sellest hullu, sest nüüd on soe. Pesin villased sokid puhtaks ja panin tallele. Aprillis oli siin tõesti kummaline - kraadiklaas näitas 29 kraadi sooja, aga ilma villaste sokkide ja kolme kampsunita hakkas vahepeal külm. Nüüd on igal juhul tunda, et suvi pole enam mägede taga (mäed on ikka vääääga lähedal siin) kaugel.

Tegin täna endale maailma kõige parema hommikusöögi. Puuviljasalat: üks suur tükeldatud lödiks küpsenud mango, maapähklivõi, mesi, lusikatäis kookoseõli, chia seemned, toorkakaooad, ära segada, ära süüa, aeglaselt. ❤❤❤

Kas teil sirelid juba õitsevad? Mis teie lemmikhommikusöögid?

See on meie igahommikune harjutussaali vaade. Küll mulle ikka meeldivad need väikeste ruudukestega mosaiikaknad!

Turistilõksus

Käisin rahvamuusikali vaatamas. See siin kohalik tõmbenumber. Mitmele sajale/tuhandele kohalikule talunikule aetakse kostüümid selga, antakse tõrvikud kätte ja pannakse jõe peal ujuva areeni peale väljavalgustatud mägede taustale laulma. Kõrget kunsti selles muidugi ei ole, taotletud supereepikat ka päriselt välja ei venita, aga igav ka õnneks ei hakanud. Tuledemäng oli igati kena lõppude lõpuks. Ja noh, publik oli minu jaoks vähemalt sama huvitav kui etendus ise.

Aga mis tegi õhtust sündmuse, oli muidugi see, et sai minna välja kultuuri vaatama. "Kloostrist" lasti välja üheks õhtuks ja ega ma pole suutnud tuvastada siinkandis ühtegi muud kontserti-galeriid-kino-teatrit ega muud taolist päris asja.  Nagu Jesse üks kord selgitas: hiinlasi üldiselt ei huvita kultuur, nad on uhked, et nende vanade aegade kunst oli niivõrd tasemel ja usuvad, et lagi on käes ja mis seal ikka enam punnitada; nüüd on neil iPhone'i vaja. Aga mulle tuleb ikka inimese tunne kohe peale, kui saab "kuhugi minna".

Moosipallide kodu

Berliin on umbes selline. Kodune. Õitseva jasmiini ja pärnade lõhna uppunud. Aga seda ei saanud pildile. Jap. Meeldis. (Viimane pilt on Potsdamist siiski, aga mis siis.)

See on Seto tsäimaja, seal saab väga hästi süüa

Ärge ainult valget kohvi võtke, antakse surnud koort ja küsitakse selle eest 30 senti raha ka. Tagasi heade asjade peale - käisin esimest korda (teadlikus) elus Värskas ja nägin esimest korda elus Pihkva järve. Vaat kus lops.