Eilne skoor: 37,5 kilomeetrit külateid jalgrattal...

Eilne skoor: 37,5 kilomeetrit külateid jalgrattal külakeste ja põllukeste ja kaljukeste ja jõekeste vahel. Näete, viitsisin seekord päris fotoaparaadi ka kaasa võtta (kõik eelmised pildid on tehtud mobiiltelefoniga).

Päeva nummi tiitli pälvis üks iidse küla iidne vanaproua, kes istus õues oma kahe kuldnokapuuriga ja õpetas linnukestele, kuidas öelda nin hao (tere).

Tagantjärele mõeldes - oleksin ikkagi pidanud tal varrukast kinni haarama ja pilti tegema. Kuigi nagu ei söanda eriti, lugupidamisest - ei taha teise inimese privaatsust häirida. Aga see on siin ilmselt vale eeldus, ta oleks tõenäoliselt meelitatud olnud. Sest mulle ometigi hüüti "halooo" miljon korda tee peal ja haarati n+mitu korda varrukast, et valge naisega koos pilti teha. Kõik olid mind nähes ja minult tähelepanu saades jube sillas. Küll ma olen ikka üks huvitav elukas.

"Einoh, sitta kah," mõtlesin ja tegin seekord kogu selle tsirkuse kaasa. Võtsin oma objektistaatuse omaks ja manasin oma parima Ameerika naeratuse näole. Mingi hetk istusin maha puhkama (kavatsesin, et mõtlen nüüd rahulikult omi mõtteid - milline naiiv!) ja ei läinud kaua, kuni tuli üks nii 10-aastane plika minuga hängima ja nii me seal jaurasime, tema oma keeles, mina eesti keeles, vahepeal paar sõna inglise keeles ja siis üht-teist kätega seletades. Siis tuli plika paps mulle näitama pilte valgetest naistest, mis ta oma mobiiltelefoniga teinud oli. Tükk aega jauras. Noogutasin, et jaajaa ja seletasin talle pikalt eesti keeles, et jou sa oled ikka täitsa segane peast, täitsa hull noh. Väikse tüdruku jutust sain niipalju aru, et mu kollased juuksed on ägedad ja oma suveniirmütsi - selle tüüpilise koonusekujulise - kinkis ta niisiis mulle. Pärast läksime kogu perega koos sööma. Siiralt sürrtore oli. Loo moraal: õndsad on need, kes on vaimust vaesed, aga need, kes ei ole vaimust vaesed, aga sellegipoolest ei lase rassismil oma tuju rikkuda, nende tasuks on hea tuju ja õlgkübar. Kaua ma niimoodi viitsin, ei oska ennustada.