Esmaspäev, 25. märts 2013

Õõõõud-neeeee!!


Käisin täna turul ja no horror - turul ju müüakse liha! Kes mind natuke teab, teab, et mul eluaeg olnud laipadega kiiks: kui ma järsku laiba peale satun, siis mul tuleb suur kihk silmad kõvasti kinni pigistada ja ära joosta.* Pole just tervislik kombinatsioon. Niisiis enamasti löön pilgu maha, kujutan endale silmaklapid ette ja kõnnin tikk-kangena kramplikul kiirkõnnil toimumiskohast eemale. Kui eemal tee peal on midagi känkras maas - mingi puuoks või prügi või kilekott vmt - siis on mu esimene mõte alati, et: okou, laip! Mõistus ütleb küll alati, et kamoon, niikuinii on mingi praht, aga hirm jõuab ajust alati ette. Alati. Kõige õudsamad on linnulaibad. Ilmsel sellepärast, et nad on surnult rohkem katki - mitte kunagi ei saa surnud lindu vaadates mõelda, et: ah, las tudub.

See teema laieneb laibakujulistele toitudele. Grillkana - õgh. Süües kanakoiba mõtlen ma vastikust alla surudes alati sellest, et söön kellegi jalga. (Miks ma söön? Viisakusest, ühiskondliku surve pärast, lugupidamisest vanaema vastu nt. Kas maitseb? Ei.) Hispaanias müüakse turul nülitud lambapäid, mille silmad sulle leti pealt ainiti otsa ja järele vaatavad. Algul ehmatasin seda nähes, nüüd talun juba ära, natuke huvitav on ka, aga ma ei suuda kujutada ette inimest, kes vaatab seda õnnetut lammast ja mõtleb: mmmnämmmma!

Nüüd, siin on küpsetatud lindudele pead otsa jäetud! Kui ma grillkana nägemisega olen harjunud, siis pikalt välja sirutatud kaela, pea, noka, silmaavadega grillkana - grillkana, millel on nägu peas, millele saab silma vaadata - on minu jaoks esialgu liig mis liig. Veel hullemad on leti peal vedelevad küpsetamata kanalaibad. Või öeldakse selle kohta värske liha? Mu keel ei paindu selle kohta liha ütlema, ma näen ainult laipa. Lisame siia veel toore liha lõhna, mille pärast ma väikesena turulkäimist ei sallinud…

Noh, nüüd mulle meeldib turul käia. Turud on elusad kohad. Sellel turul sai liha isegi elusast peast osta. Teadsin ette, et nad müüvad seal elusaid pattapanekukanu, aga et nunnusid jänkusid ka, see oli veits löök allapoole vööd… Samal ajal on see vist ainuke lihamüümise viis, millest ma lugu suudan pidada. „Ma ei söö seda, keda ma tappa ei suuda. Jätab kehva ja silmakirjaliku mulje,” lugesin kunagi kuskilt kirjanik Wintersoni tsitaati. Pean ültema, et olen öelduga nõus ja reeglina sööngi lihadest ainult kala, sest maitseb ja kalal meeldib ka käia. Lõpuks põgenesin sealt turult suht ruttu ja hea meelega vähemalt sellesse lihasaali tagasi ei lähe, aga seekord oli jälle naljakas iseenda paanikat ja irratsionaalsust pealt vaadata. Ja noh, rõvedad asjad on ju põnevad - miks siis muidu räägitakse ja korratakse nii palju seda juttu, et ei maksa vistrikke pigistada…

*Kui mind ette hoiatada, et nüüd tuleb laibaga tegemist teha, siis ma saan vaimu valmis panna ja ei ole nii õudne. Teinekord on isegi huvitav ranna peal punsunud hülgelaipu uurida ja täheldada, et kajakad on neil silmad välja rookinud ja ooo, soolikad on väljas… See oli ka huvitav, kui me Aafrikas elusa kana ostsime ja vaatasime pealt, kuidas meie sõbranna tal kõri läbi lõikas, vere välja lasi, sooritas kõik ülejäänud asjassepuutuvad toimingud ja hiljem kana jalad ära sõi. Pärast selliseid juhtumisi saab iseendale seljale patsutada ja öelda, et: noh, vaatasid hirmule ja surelikkusele vapralt näkku, tubli. Kummalisel kombel pole see vapper harjutamine siiski seda va hirmu ära võtnud…

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

ütle midagi!
say something!