Esmaspäev, 20. mai 2013

Loomaaiajutt (mille ma kirjutasin novembris sahtlisse)


giraffe
pigeon
Alustan rõõmsast: alumisel pildil on tuvi. Jah, see on tuvi, umbes meetrise ümbermõõduga edev tuvikoljat. Ma olen kindel, et tuvid on loomaaias õnnelikud, sest nad on lihtsalt nii lollid. Palju õnne tuvidele ja inimestele, kes nende vaatamise eest raha on nõus maksma.

Ühesõnaga käisin vahepeal Barcelona loomaaias ära. Üldse ei tahtnud minna, sest Tallinna Loomaaia huntide ja kiisude kahe meetri laiused betoonpõrandaga puurinirud on eredalt silme ees ja mul on valus ja häbi vaadata, kuidas loomad seal vangistuses vedelevad. Jääkaru Franz ei olnud õnneliku hoiakuga mõmmik, kui ma teda viimati nägin. Ma usun, et topisena on ta õnnelikum. Ma ei taha anda oma raha asutustele, mis peavad loomi puuris selleks, et pakkuda inimestele meelelahutust. See on jõhker. Kui mulle just konkreetse asutuse kohta vastupidist ei tõestata. Tallinna loomaaed võib ju leoparde paaritada, aga mis ettekäändel peetakse seal kõiki neid ülejäänud loomi? Kas paarimeetrises betoonbasseinis ujuv hüljes on õnnelik selle üle, et mõõkdelfiin teda seal ära ei saa süüa?

Aga ma lasin ennast ära rääkida, läksin loomaaeda ja ei kahetse. Esimene õudne asi tundus delfiinishow. Teatavasti nõuavad osad teadlased delfiinidele isiku staatust, sest olla tuvastatud, et delfiinid on kuradima terased ja empaatilised. Ehk siis neid pisikeses basseinis pidada on jõhker. Ses mõttes, et jaa, osad inimesed töötavad ka tsirkuses ja teevad trikke, aga nad saavad pärast tööd koju minna ja vahepeal puhkust võtta. Delfiinid ei saa seda mitte kunagi, neil ei ole õigusi.

Ühesõnaga Barcelona delfiinishow oli hoopis midagi muud, kui ma ootasin. See ei olnud tsirkus, see oli loeng. Võõras keeles, aga mis siis, põhimõte loeb. Nad ka näitasid, mida nad teha oskavad, aga rõhuasetus oli väga selgelt haridusel. Ma vaatasin neid suurepäraseid olevusi nuttes, pisarad voolasid, aga ma andsin loomaaiale peaaegu andeks, sest selline vahetu kogemus tekitab suhestumist, loob meelelahutust otsima tulnud inimestes teadlikkust ja empaatiat. Asi on läbi mõeldud. Võetakse seesama madal tung, mis paneb eestlast tänaval neegrile järele vaatama ja mängitakse see üle.

Gorillapuuri ees... Vaatasin tema tülpinud inimesesilmadesse ja tema minu omadesse ja hakkas häbi olla inimene. Siis hakkas tema pruut, pisibeebi süles, ülima keskendumisega oma nina nokkima ja siis kolle pikkamööda ühekaupa suhu pistma. Selline elu siis. Sinu enda silmadega tegelane sööb ilma igasuguse valehäbita ninakolle. Ei teadnud, kas nutta või naerda, nii et tegin mõlemat korraga.

Osal loomadel on seal loomaaias tõesti hea ka, ma usun, et on. Kahemeetriseid betoonpuure ei olnud. Mitmetel loomadel olid beebid ja küllap nad siis nii stressis ei ole, et paarituda ei jaksaks. Ilmselgelt tegeleb loomaaed ohustatud liikide paljundamisega, mis seda asutust ka mingil määral lunastab. Ja ma usun, et sellel komodo varaanil ja nendel okassigadel on tõesti savi, kui palju neil ruumi on. Kuigi kõik need hülged ja pingviinid ma laseks kohe vabadusse nende pisikestest veesilmadest ääretusse ookeani, kui aga saaks...

Ühesõnaga asi ei ole nii hull, nagu ma kartsin. Tore!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

ütle midagi!
say something!