teisipäev, 14. mai 2013

Julgusest

Üks armas inimene kirjutas mulle ja küsis, kust leida julgust, et niimoodi tundmatusse hüpata, nagu ma tegin. Pealtnäha ma tõesti viskasin lusika väga äkki nurka. Peaaegu üleöö. Eks ma siis panen siia kirja ühe versiooni asjade kulgemisest.
Ma küll armastan ennast mõistlikuks, tasakaalukaks ja läbimõtlevaks inimeseks pidada, aga tõsi on see, et olen üks rahutu loom. Kui horoskoobist pihta hakata, siis vaatab vastu üks suur voolav vesi ja salapärane muutlik kuu. Teisalt on mul ikka olnud suhteliselt püsivad suured soovid. Kelleks ma saada tahtsin, selleks ma ka sain. Tahtsin Eestist ära, läksingi. Tahtsin Hiina daokloosrisse, nüüd omal moel olengi. Tahan oma tervist korda saada, nüüd ongi fookus sellel. Aga nende suurte asjade vahele on jäänud palju rahutut otsimist ja tõmblemist.
Enne Aafrikat teadsin, et mul on vaja välismaalelamise kogemuse linnuke kirja saada. Sain, aga sain ka palju muud. Siia planeedile kuulumise tunde - ilma milleta on lai silmaring päris kuiv ja elutu asi - ja iseenda kohta väga palju teada näiteks. Ja ka seda, et enda kohta on veel väga palju teada saada. Niisiis olen kogu aeg rahutult otsinud seda õiget kohta, et kuhu siis edasi. Eesti on õige, Eesti jääb koduks, aga ta ei saa olla minu jaoks ainus. Esiteks ei näita mugav kodu sulle peeglit samamoodi nagu võõras koht. Teiseks on Eesti talve pime ots minu jaoks esialgu ikka väga raske.
Aga Hiina. Hiina hakkas meelitama siis, kui sai selgeks, et taiji on minu jaoks õige asi. Tuli isu selle kunsti sünnimaa üle vaadata ja ehk mõni nipp üles korjata. GLEN tuli päevakorda ja ma oleks läinud ükskõik millisesse siinkandiriiki, aga too aasta oli menüüs peale Gruusia ainult Aafrika. Niisiis tuli Aafrikasse minna ja mul on hea meel. Olen nüüd natuke targem ja oskan siin Aasias pakutavaga rohkem pihta hakata.
Ühesõnaga kui panna pikale talvele otsa tapvalt pingeline töö (töö ise meeldib, muide), siis ma hakkan rabelema ja paaniliselt väljapääsu otsima. Tundsin, kuidas Aafrikast toodud uus perspektiiv hakkab käest libisema. Keskkond ei toeta mu väärtusi ja üksi on raske. Pidi muutuma kas töö või kliima või võime neid taluda. Ja ma otsisin väljapääse, erinevaid, kohalikke, välismaiseid, üksteise järel. Siis väsisin ära ja otsustasin, et nüüd küll aitab. Ma olen rahul sellega, mis praegu on ja annan olukorras endast parima. Leppisin selle mõttega. Kolm nädalat läks mööda ja sattusin suvalise guugeldamisega siinse programmi peale. Lugesin kodulehte ja süda lõi aina kiiremini. Sain aru, et kui ma nüüd seda ära ei tee, siis ma kahetsen elu lõpuni. Segusse lisandus veel paar kokkusattumust ja nagu pusletükid oleks kokku läinud…
Aga Hiina kui tundmatu ja hirmus koht? Ta ei ole hirmus. Hiina on turvaline - seda väidab iga reisijuht. Mu praeegune kodulinn on Eestist vaat et turvalisemgi. Pealegi oli mu vennatütar mitu aastat Hiinas elanud - tõend sellest, et midagi pole karta. Vanaisagi käis mul Hiinat Jaapani okupatsiooni alt vabastamas (ei pane vabastamist jutumärkidesse, sest hiinlased on nõus, et vabastamine leidis aset) ja ei juhtunud temaga muud midagi peale selle, et kirsad läksid hallitama… Mingi magnet tõmbab meid siia. Ja tõesti, LAV-iga võrreldes on see siin minusuguse jaoks täielik vatitupsuriik ja isegi LAV-i paranoiaõhkkonnaga oli võimalik kohaneda ja ära harjuda. Kõige hirmsam asi, mis siin juhtuda saab, on see, et keegi tõmbab hinnaga alt, sest ma ei oska rääkida ega lugeda. Aga täpselt sama asi juhtub tšarteriga Egiptusesse päevitamisreisile minnes ka.
Nii et vastus küsimusele on, et ma ei tea, kust julgust võtta, sest ma ei hüpanud tundmatusse. Ma läksin vooluga kaasa. Ma olin sunnitud otsustama, ülejäänu juhtus ise. See kõlab ehk ülearu dramaatiliselt, aga mu minek oli ellujäämise küsimus. Ma küsiks hoopis, kuidas lahti lasta sellest, mis koju maha jääb. Kuidas nautida siin ja nüüd olemist ilma, et mõtleks, et jään ilma valgetest öödest, puude lehte minemise ajast, rattasõiduhooajast, sirelite õitsemisest, sugulastest, suvilaremondist, Tänassilmasaunast, sõpradest, kinoskäimisest, rabadest ja metsamatkadest, mustikatest ja kukeseentest ja Sigur Rosist Positivusel… Ma igatsen kõiki neid asju olgugi, et mõistus teab, et tagasi tulles on mul selline tunne, nagu midagi poleks muutunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

ütle midagi!
say something!