Laupäev, 3. august 2013

Elu läheb edasi jne jne jne


*"Homme (täna - toim) tuleb väga külm ilm, ainult 25 kuni 32 kraadi!" hoiatas Kim meid täna õhtusöögilauas, kui taevas järsku pilve tõmbas ja tuul vihmaga ähvardama hakkas. (Ähvardas, siis kukkus kolm piiska taevast ja muud ei midagi.) Mulle täitsa sobib, sest ma ju leidsin siinse ujumiskoha üles - kolisin sisuliselt ühe jõe äärest teise, väiksema äärde - ja olen seal vedelamas käinud paar korda ja nahk annab veidi tunda.

*Kui mu eelmine sõber Li jõgi on suur ja lai ja kõva vooluga ja selle salarannas (secret beach) passib sada inimest, siis Yulongi jõe ääres on mul erarand. Ja vool ei vii mind ära ja mootoriga laevad ei sõida edasi-tagasi ja ülesvoolu ei jää suurlinna, mille miljard elanikku kõik oma kilekotid jõkke viskavad. Ja noh, tegelt oli juba Li jõe rand padununnu. Siin olen ma aga veel õnnelikum, väntan jalgrattal põldude vahelt ja ei suuda ära imestada, kuidas mul Pandora planeedile sattuda õnnestus. Peab ainult ära kannatama mõned bambuseparvetajad, kes hulbivad mööda ja karjuvad HALOOHALOOHALOO! Üldises plaanis võiks muidugi Teeme Ära Hiinast üle käia ja keegi mingi tõsise kampaania korraldada, mis selgitaks, kus on prügi koht.

*Samas eelmisel nädalavahetusel käisime kaljude peal turnimas (rock climbing), siis tõmbas korra pilve ja tibutas ja ühe tuulehoo ajal tuli lausa tunne, et võiks jaki selga tõmmata. See tunne ehmatas täitsa ära. Pole nii ammu midagi sellist tundnud! Kaljuronimine ise on tore. Oled sina ja on keskkond ja millegi muu peale pole mahti mõelda, umbes nagu surfates. Minu jaoks, kes ma kogu aeg liiga palju mõtlemisga kimpus olen, on selline tegevus otsetee meditatsiooni ja maandamisse. Kahjuks ei saa ronimisest mulle pärishobi, sest mu peopesanahk on liialt aristokraatlik.

*Täna kirusin korra, kui lasin joogipudeli kraanist vett täis ja see soojaks osutus. Mu parim sõber on ventilaator mu voodi kõrval. Ma armastan oma uut tuba. Vahetasin vanakooli talutoa uuekooli isikliku wc ja dušiga toa vastu ja olen siin nüüd paduõnnelik. Talutuba oli küll väga vinge karakteriga, aga siin on mul lausa kaks akent, millest tuleb hulgi päevavalgust ja ühest paistab naabrite kõrvitsatihnik, teise taga on taiji harjutusplats. Fantastika! Yangshuos elasin ma ju Hispaania stiilis aknaga toas, st aken oli, aga naabermaja oli aknast poole meetri kaugusel, nii et valgust null. Pluss nina nuusutab ja siin tundub olevat hallitusevaba tsoon. Miinuspoole peale võib naljaga märkida, et mul on nüüd lääne pelta - nähtus, mida ma üldse ei igatsenud. Tõesti, need Hiina kükitamisklosetid on mulle armsaks saanud.

*Tasakaalustan oma väga karskeid eluviise Keith Richardsi autobiograafia lugemisega. Üks lõbus raamat on see. Minu enda viimase paari kuu sees toimunud kaks katset pudel õlut ära juua ja tagajärgi nautida on kahjuks täiesti nihu läinud. Esimene katse lõppes kohutava terve päeva kestnud peavaluga järgmisel hommikul ja teine katse toppis juba pärast mõnda lonksu pea vatti nii täis, et selle vati vahelt suhtlemine oli ülisuur pingutus. Jõin pudeli tühjaks ja läksin ära koju magama, sest lihtsalt väga loll oli olla. Suhkrut ka ei võta enam suu sisse. Kahju. Ei ole kahju. Mõlemat. Poole vähem joomise plaan on kahekordselt ületatud igatahes ja pole teada, millal see faas mul mööda läheb. Aga Keith tundub väga muhe sell.

*Taiji-apdeit: ei õpigi mõõgavormi. Cheni stiili 18-vormi hoopis (hiljem tuleb 74 ka). Aga pole lugu. Ma armastan taijid ja Cheni stiil oli kõõõõige esimene stiil, mis olemas oli, nii et kõik on soliidne. Kusjuures siin on meie õpetajateks poisid, Kim ja Ping, kes harrastavad asja kui võitluskunsti, mitte kui terviseliikumist, nii et õpin lõpuks peksma ja taguma ka. See taiji kaklemisaspekt on miski, mis mind seni üldse ei tõmmanud ja ma olen sellesse alati natuke üleolevalt suhtunud, sest kus ja kellega ma ikka kaklema hakkan… Sellepärast ma küll seda õppima ei hakka, et see äge välja näeb... Aga nüüd olen ma saanud mõned korrad seda peksu harjutada ja avastanud, et selles tegevuses siiski on oma iva. Vaatamata sellele, et ma löön nagu tüdruk. See on jõu kasutamine. Ei piisa sellest, et kogud energia kokku ja sul on teda sitaks palju. Sa pead ka oskama seda suunata ja kasutada ja mulle jõuab tasapisi kohale, et peksmine õpetab ressursse fokusseerima ja vabastama. Täpselt seda mul ongi vaja. Viimased neli kuud olen ennast energiat täis toppinud, nüüd on aeg see maailma lahti lasta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

ütle midagi!
say something!