Neljapäev, 25. juuli 2013

lahti laskmine

istun oma uues kodus. praegu on selleks qingi dünastia aegne savitellistest talumaja, mis on taastatud ja ümber ehitatud taiji kooliks. vanad uksed, milletaolistest daniel tahtis kohvikusse laudu teha, aga lõpuks ikkagi ei teinud, need uksed on siin päriselt uksed ja see maja asub yangshuo lähedal jima külas. kui yangshuos kuulasime pidevalt tänavahelisid, siis siin on ainult tsurikaadid ja kanad. astud ratta pealt maha ja tunned oma kehas pingeid, mida linnas ei tunne, sest siin on lihtsalt nii rahulik. tunned pingeid ja lased neil minna.

head aega, wandering dao. neli kuud sinuga, nüüd sai küll. alati, kui mult küsiti, et kauaks ma lähen, ütlesin, et ei tea, kui kõik läheb plaanipäraselt, siis olen detsembri alguseni, sest ma ju tean, kuidas nende vabatahlikult töötamistega võib minna. eelmine kord (aafrikas) kannatasin lõpuni ära ja kahetsesin pärast, et ära ei tulnud - lugesin alles hiljem programmi reegleid (väga palju oli igasugust dokumendimajandust, lepingus endas oli juttu kolmest kuust jne) ja ma oleks vabalt võinud töötada kolme kuu asemel kuus nädalat. nüüd on siis aeg edasi liikuda. lihtsalt on selliseid inimesi, kes on kenad, aga mitte ülemustena. nii oli mu siinse õpetajaga ka: qigongi õpetajana suurepärane, ülemusena mitte nii väga. niisiis istusime mina, nils esmaspäeval danieliga koos maha ja lasime ta lahti. (bridget, jesse ja aixing läksid juba kolm nädalat tagasi ära, sest neil said viisad otsa.)

daniel avas restorani: hea toit, mõnus olemine, palju tegemist.



sektori klassika: ta vaeseke ei osanud arvestada sellega, et vabatahtlikud vajavad palju suunamist. ta kujutas ette, et saab tasuta tööjõudu ilma, et ise midagi tegema peaks. et saab omale eikuskilt väljakujunenud struktuuriga efektiivse meeskonna. maailm on küll maagiat täis, aga päris nii need asjad ka ei käi. tõsised organisatsioonid, kellel on vabatahtlikega rohkelt kogemusi - need ei võta lühiajalisi vabatahtlikke vastugi. andmebaase mööda surfates olen avastanud, et kui tahad kuskil eksootikas ilma riigi või euroliidu struktuuride vahenduseta lühiajalist vabatahtlikku tööd teha, peab sellele pea alati ise peale maksma. sellel on lihtne põhjus - vabatahtliku haldamine on suur töö. (teised põhjused on ahnus ja korruptsioon, aga sellest mõni teine kord ehk…) meenub, et lugesin kunagi midagi sel teemal seoses aafrika, meditsiini ja vist humanaga ja asi läks isegi nii kaugele, et öeldi, et tahetakse vabatahtlikke, kes oleks nõus jääma vähemalt kaheks aastaks - vähem lihtsalt ei tasu pidajale ära. muidu nii kui inimese tõhusalt tööle saad, asutab ta ennast minekule. wd-s tõhususele pürgimist ei olnud, ülemuse tujude vaheldumist, pidevaid kursimuutusi ja kõvasti seda, mida d nimetas spontaansuseks… ja restorani ehitamine ja nüüd siis avatuna hoidmine. kogu aeg peab peale passima, et hiinlasest kokk salatisse tervet pudelitäit majoneesi ei valaks. muuks eriti aega ei jää. eesmärgid olid suured, visioon äge, aga taktikalisel poolel ja struktuuril lihtsalt ei lastud tekkida, kuid oldi sellegipoolest pettunud tulemuste kesisuses. eestlane ja sakslane ei pidanud sellisele üks-päev-korraga udutamisele vastu.

kahju. ma tahaksin edasi õppida neid asju, mis danielil veel õpetada on. qigongi kontekstis pean temast väga lugu. tema lähenemine on sügav. mu elu ei saa pärast temalt õpitut enam endine olla. lihtsalt pikalt temaga koos elmamine, töötamine ja harjutamine on liiast. ta näib tahtvat koolitada mini-me-de armeed ja selleks ma kindlasti saada ei taha ja see olekski võimatu. tema praegune elustiil ei tööta minu jaoks. tal on alati nii palju tegemist, et me ei jõua peaaegu üldse õue harjutama, kuigi sellest oli alguses kõvasti juttu, et nii kui vihmahooaeg läbi saab, hakkame ratastega igale poole harjutama sõitma ja ujumas käima jne jne… tubased harjutused ja töö arvutiga ei ole minu ettekujutus suve heast kasutamisest. nii et universum, kuuled, mul on vaja inimest / raamatut / videot, kes oskaks õpetada mulle golden bell'i!

ja kahju oli kassi maha jätta. vääks. see viimane umbes kuu aega oma toas koos kassiga oli... armastus noh. kassipoja tingimusteta armastus. see lihtsalt on midagi.

nüüd olen siis taiji koolis. maal, kõik harjutused on õueõhu käes, võtan ühe harjutuse taijid päevas, päeva teine pool on vaba - saan võtta ratta ja iga päev ennast tuulutamas käia, supelda, päevitada, danielilt õpitud harjutusi kinnistada ja õhtuti teile kirju kirjutada ja raamatuid lugeda (kui keegi teab häid nippe, kust tasuta e-raamatuid kätte saab, võiks mind harida, oleksin hirmus tänulik!). ühesõnaga täiesti imeline on mõelda, et nüüdsest alates on mul jälle iseenda jaoks aega...

ja mis on siin eriti cool ja edev: ma hakkan õppima taiji mõõgavormi!

vähemalt augusti olen veel siin. septembris lähevad lapsed kooli ega turistita enam mööda maad ja siis ma läheks vaataks seda suurt müüri ja mõnda suuremat mäge ja suuremat linna korraks. siis mõtleks edasi...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

ütle midagi!
say something!