Minu esimene umbrohusmuuti

Nojah. Eile sõitsime Lauraga 24 kilomeetrit rattaga Harku järve äärde ja tagasi. Siis sõime. Keelasin emal šokolaadi ostmise ära - olukord on hull. Pärast lugesin toortoidu raamatut ja resoneeris. Et rohelisi asju peab smuuti sisse surama, st spinatit, nõgest ja muud sellist. Olgu. Läksin täna nõgeseid korjama, paksud kindad käes. Ohtlik ju. Selline esimese maailma inimese närvikõdi - korja nõgeseid ja söö need sisse. Eino ma olin ennegi nõgeseid söönud, aga ma polnud neid ise korjamas käinud ega neid väga käsitsenud. Meenub see hirmus kurb film, kus pidi nõgestest särke punuma. No tänan ei, ma panin ikka kindad kätte, tänan väga. Aga mis te arvate, mis juhtus? Kinnastest sai üks hetk isu täis, võtsin ära ja nõgesed ei torkinudki. Säh sulle filmiklassikat ja kooki moosiga.

Panin nõgesed smuuti sisse. Kuna ma üks kord elus mullu Hong Kongis jõin mingit spinatismuutit, mis oli nii tõsise heina maitsega, et oleks tahtnud määgida, siis ma panin oma nõgesesmuuti sisse mett ka igaks juhuks, aga poleks vaja olnudki. Nii hea oli. Appi. Kõht sai täis ja isegi šokolaadiisu läks üle. Ja see ütleb selle smuuti kohta väga palju. Väga palju. Väga. Väga. Hiiglama palju.

Koostisosad sedapuhku: kaks banaani, kolme nõgese lehed, kiivi, värsket piparmünti, suur lusikas mett, kookospiim, eilse rabarberijoogi rabarberijäägid, kookoshelbed, linaseemned. Kõik kogused tunde järgi.

Mis siis, et mul on praegu rahakotis üks euro ja pangaarvel kaks eurot. Jään ellu. Umbrohi päästab mu.