Neljapäev, 6. juuli 2017

jõulumuinasjutt

Täpselt aasta tagasi sain kloostrist vabaks. Läbi sai mu kuu aega mitte rääkimist, 12tunniseid meeletrennipäevi, neljatunnist ööund, pooletunniseid pali- ja taikeelseid söögipalveid, pidevalt üleni valgetes riietes käimist, iga kord Buddha kuju nähes põlvili langemist ja väikestviisi munkaarmumist. 23. detsembri õhtul pärast õhtujoogiaega sain selle üleskutsega ühele poole.

Põlvitasin, pea värskelt jääkülma veega puhtaks pestud ja lootoseõis käte vahel, viimast korda Wat Rampoengi abti Phra Ajahn Suphani ette. Phra Ajahn Suphan vahetas mu kaheksa kloostrireeglit viie ilmaliku elu reegli vastu ja kinkis mulle iseenda lamineeritud postri. Tänasin teda, kummardasin tema ees viimased korrad ja olin sellega ametlikult vaba. Vaba kandma normaalseid riideid, vaba magama, palju ja millal tahan, vaba rääkima, lugema, kirjutama, muusikat kuulama, laulma, tantsima, internetti kasutama, vaba pärast keskpäeva tahket toitu sööma…

See tähendas pidu. Läksin Phra Chaibbodini jutule, et oma mobiiltelefon ja arvuti luku tagant kätte saada, aga ei, ei ja veel kord ei. Vana hea Phra Chaiboddin kiusab sind ikka nii lõpuni ära, kui tema võimuses on - enne homset ei ole ette nähtud ja kõik. "Temple rules. Accept.” Ega see mind kuigivõrd ei kurvastanud, sest oli ju nii palju muid fantastilisi asju, mida viimase ööga pihta hakata. Ajasin oma tsiviiliriided selga, uurisin välja, kus on lähim pood ja astusin esimest korda üle kuu aja kloostriväravast välja. Õigupoolest hiilisin, värin kõhus, justkui teeks midagi väga keelatut. Tšš! Aga kõik läks hästi. Ja noh, see bensiinijaamapood! Oo! Haarasin muudkui riiulitelt nänni. Kassas selgus, et pean muist tagasi panema, sest peast kloostrisena ei olnud ma võtnud kaasa kuigi palju sularaha ning pangakaarti ammugi mitte…

Jalutasin mööda valgustamata kruusateed tagasi “kodu” poole, suu šokolaadi täis, samal ajal eestikeelset jõululaulu ümisedes. Mida elust veel tahta? Järsku hakkas kuskil tänava jagu eemal paukuma ilutulestik. Vaatasin taevase sülitatud värvilisi tulekimpe ja ladusin naerdes šokolaadi suhu juurde. “When you realize how perfect everything is you will tilt your head back and laugh at the sky,” hoiatas Buddha meid üks kord. Mjaa...

Varem samal päeval oli läbi saanud mu “lõpueksam” - mediteerimismaraton, mille käigus ei tohtinud ma muuseas kolm päeva järjest magada, pesta ega oma toast lahkuda -, ning sellega seoses toimus ka mu viimane üks ühele jutuajamine õpetajaga. “Mis tunne on?” kanaldas Phra Ajahn Suphan lõpuks spordireporterit. “Selline tunne, et mul ei ole mitte kui midagi vaja. Kõik on olemas ja midagi ei ole puudu,” tsiteerisin talle vastuseks täitsa ausalt mõtet, mis oli möödunud ööl poolkohtlase naeratuse saatel mu peas tiire teinud. Jah.

Hiljem, õpetaja vastuvõtutoa eesruumis lõputseremooniat oodates küsis prantsuse kutt minult, kas ma olen õnnelik. Ütlesin “Jaa,” hakkasin enda vastuse peale üllatunult naerma ja kordasin: “Yes. Yes I really am.” Neid hetki, kus selline vastus on mööndustevaba tõde, neid pole just hirmus palju. Ja ometi on see alati tõde, igal kõige pisemal sekundil. “Pleasure comes from the outside, joy comes from within," nagu öeldakse. Jah.

“Sa olid tubli, sa pingutasid ja sul tuli hästi välja,” ütles Phra Chaiboddin mulle mu viimasel hommikul. Seesama Phra Chaiboddin, kellele ma jäin seitsmendal päeval vahele sellega, et toetasin kahe harjutusringi vahel oma valutava selja korraks samba vastu. “Ei laiskle!” kamandas ta siis ja võttis mult takkapihta mediteerimispadja ka ära. “Aff!” kirjutasin sama päeva pealelõunal juhtunu kommentaariks oma märkmikku - olgugi et ma vihkasin seda maailma kõige ebamugavamat pidevalt ära vajuvat padjanärakat -, ning tegin oma riietest ja suveniiriks ostetud padjapüürist endale uue istumisaluse.

Seesama Phra Chaiboddin käis inimestel järel ja õiendas, et kõhukotid on liiga seksikad ja selliseid kloostris kanda ei või. “Temple rules. Accept.”

Õnneks läks mul edaspidi korda teda vältida ning nüüd, 29. päeva hommikuks seisime me kõrvuti tema kontori ukse ees, täpselt samasugused sallid kaelas, ja minust oli tema silmis lausa tubli õpilane saanud. Vaat kus lops...

Oli jõululaupäeva keskpäev, päike paistis, puulehed tegid maapinnale mustreid, kloostriköögi ukse all seisev plastmassist jõulukuusk, mis aeg-ajalt “Santa Claus Is Coming to Towni” laulda pinises, oli vait, kõik mediteerisid. Phra Chaiboddin tellis mulle takso ja ma sõitsin kesklinna, kus mind ootasid maailm, wifi ja värske kohv.

Häid pühi, palju valgust ja et rõõm voolaks vabalt!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

ütle midagi!
say something!