Turistilõksus

Käisin rahvamuusikali vaatamas. See siin kohalik tõmbenumber. Mitmele sajale/tuhandele kohalikule talunikule aetakse kostüümid selga, antakse tõrvikud kätte ja pannakse jõe peal ujuva areeni peale väljavalgustatud mägede taustale laulma. Kõrget kunsti selles muidugi ei ole, taotletud supereepikat ka päriselt välja ei venita, aga igav ka õnneks ei hakanud. Tuledemäng oli igati kena lõppude lõpuks. Ja noh, publik oli minu jaoks vähemalt sama huvitav kui etendus ise.

Aga mis tegi õhtust sündmuse, oli muidugi see, et sai minna välja kultuuri vaatama. "Kloostrist" lasti välja üheks õhtuks ja ega ma pole suutnud tuvastada siinkandis ühtegi muud kontserti-galeriid-kino-teatrit ega muud taolist päris asja.  Nagu Jesse üks kord selgitas: hiinlasi üldiselt ei huvita kultuur, nad on uhked, et nende vanade aegade kunst oli niivõrd tasemel ja usuvad, et lagi on käes ja mis seal ikka enam punnitada; nüüd on neil iPhone'i vaja. Aga mulle tuleb ikka inimese tunne kohe peale, kui saab "kuhugi minna".