Neljapäev, 6. juuli 2017

jõulumuinasjutt

Täpselt aasta tagasi sain kloostrist vabaks. Läbi sai mu kuu aega mitte rääkimist, 12tunniseid meeletrennipäevi, neljatunnist ööund, pooletunniseid pali- ja taikeelseid söögipalveid, pidevalt üleni valgetes riietes käimist, iga kord Buddha kuju nähes põlvili langemist ja väikestviisi munkaarmumist. 23. detsembri õhtul pärast õhtujoogiaega sain selle üleskutsega ühele poole.

Põlvitasin, pea värskelt jääkülma veega puhtaks pestud ja lootoseõis käte vahel, viimast korda Wat Rampoengi abti Phra Ajahn Suphani ette. Phra Ajahn Suphan vahetas mu kaheksa kloostrireeglit viie ilmaliku elu reegli vastu ja kinkis mulle iseenda lamineeritud postri. Tänasin teda, kummardasin tema ees viimased korrad ja olin sellega ametlikult vaba. Vaba kandma normaalseid riideid, vaba magama, palju ja millal tahan, vaba rääkima, lugema, kirjutama, muusikat kuulama, laulma, tantsima, internetti kasutama, vaba pärast keskpäeva tahket toitu sööma…

See tähendas pidu. Läksin Phra Chaibbodini jutule, et oma mobiiltelefon ja arvuti luku tagant kätte saada, aga ei, ei ja veel kord ei. Vana hea Phra Chaiboddin kiusab sind ikka nii lõpuni ära, kui tema võimuses on - enne homset ei ole ette nähtud ja kõik. "Temple rules. Accept.” Ega see mind kuigivõrd ei kurvastanud, sest oli ju nii palju muid fantastilisi asju, mida viimase ööga pihta hakata. Ajasin oma tsiviiliriided selga, uurisin välja, kus on lähim pood ja astusin esimest korda üle kuu aja kloostriväravast välja. Õigupoolest hiilisin, värin kõhus, justkui teeks midagi väga keelatut. Tšš! Aga kõik läks hästi. Ja noh, see bensiinijaamapood! Oo! Haarasin muudkui riiulitelt nänni. Kassas selgus, et pean muist tagasi panema, sest peast kloostrisena ei olnud ma võtnud kaasa kuigi palju sularaha ning pangakaarti ammugi mitte…

Jalutasin mööda valgustamata kruusateed tagasi “kodu” poole, suu šokolaadi täis, samal ajal eestikeelset jõululaulu ümisedes. Mida elust veel tahta? Järsku hakkas kuskil tänava jagu eemal paukuma ilutulestik. Vaatasin taevase sülitatud värvilisi tulekimpe ja ladusin naerdes šokolaadi suhu juurde. “When you realize how perfect everything is you will tilt your head back and laugh at the sky,” hoiatas Buddha meid üks kord. Mjaa...

Varem samal päeval oli läbi saanud mu “lõpueksam” - mediteerimismaraton, mille käigus ei tohtinud ma muuseas kolm päeva järjest magada, pesta ega oma toast lahkuda -, ning sellega seoses toimus ka mu viimane üks ühele jutuajamine õpetajaga. “Mis tunne on?” kanaldas Phra Ajahn Suphan lõpuks spordireporterit. “Selline tunne, et mul ei ole mitte kui midagi vaja. Kõik on olemas ja midagi ei ole puudu,” tsiteerisin talle vastuseks täitsa ausalt mõtet, mis oli möödunud ööl poolkohtlase naeratuse saatel mu peas tiire teinud. Jah.

Hiljem, õpetaja vastuvõtutoa eesruumis lõputseremooniat oodates küsis prantsuse kutt minult, kas ma olen õnnelik. Ütlesin “Jaa,” hakkasin enda vastuse peale üllatunult naerma ja kordasin: “Yes. Yes I really am.” Neid hetki, kus selline vastus on mööndustevaba tõde, neid pole just hirmus palju. Ja ometi on see alati tõde, igal kõige pisemal sekundil. “Pleasure comes from the outside, joy comes from within," nagu öeldakse. Jah.

“Sa olid tubli, sa pingutasid ja sul tuli hästi välja,” ütles Phra Chaiboddin mulle mu viimasel hommikul. Seesama Phra Chaiboddin, kellele ma jäin seitsmendal päeval vahele sellega, et toetasin kahe harjutusringi vahel oma valutava selja korraks samba vastu. “Ei laiskle!” kamandas ta siis ja võttis mult takkapihta mediteerimispadja ka ära. “Aff!” kirjutasin sama päeva pealelõunal juhtunu kommentaariks oma märkmikku - olgugi et ma vihkasin seda maailma kõige ebamugavamat pidevalt ära vajuvat padjanärakat -, ning tegin oma riietest ja suveniiriks ostetud padjapüürist endale uue istumisaluse.

Seesama Phra Chaiboddin käis inimestel järel ja õiendas, et kõhukotid on liiga seksikad ja selliseid kloostris kanda ei või. “Temple rules. Accept.”

Õnneks läks mul edaspidi korda teda vältida ning nüüd, 29. päeva hommikuks seisime me kõrvuti tema kontori ukse ees, täpselt samasugused sallid kaelas, ja minust oli tema silmis lausa tubli õpilane saanud. Vaat kus lops...

Oli jõululaupäeva keskpäev, päike paistis, puulehed tegid maapinnale mustreid, kloostriköögi ukse all seisev plastmassist jõulukuusk, mis aeg-ajalt “Santa Claus Is Coming to Towni” laulda pinises, oli vait, kõik mediteerisid. Phra Chaiboddin tellis mulle takso ja ma sõitsin kesklinna, kus mind ootasid maailm, wifi ja värske kohv.

Häid pühi, palju valgust ja et rõõm voolaks vabalt!

Laupäev, 24. mai 2014

Minu esimene umbrohusmuuti


Nojah. Eile sõitsime Lauraga 24 kilomeetrit rattaga Harku järve äärde ja tagasi. Siis sõime. Keelasin emal šokolaadi ostmise ära - olukord on hull. Pärast lugesin toortoidu raamatut ja resoneeris. Et rohelisi asju peab smuuti sisse surama, st spinatit, nõgest ja muud sellist. Olgu. Läksin täna nõgeseid korjama, paksud kindad käes. Ohtlik ju. Selline esimese maailma inimese närvikõdi - korja nõgeseid ja söö need sisse. Eino ma olin ennegi nõgeseid söönud, aga ma polnud neid ise korjamas käinud ega neid väga käsitsenud. Meenub see hirmus kurb film, kus pidi nõgestest särke punuma. No tänan ei, ma panin ikka kindad kätte, tänan väga. Aga mis te arvate, mis juhtus? Kinnastest sai üks hetk isu täis, võtsin ära ja nõgesed ei torkinudki. Säh sulle filmiklassikat ja kooki moosiga.

Panin nõgesed smuuti sisse. Kuna ma üks kord elus mullu Hong Kongis jõin mingit spinatismuutit, mis oli nii tõsise heina maitsega, et oleks tahtnud määgida, siis ma panin oma nõgesesmuuti sisse mett ka igaks juhuks, aga poleks vaja olnudki. Nii hea oli. Appi. Kõht sai täis ja isegi šokolaadiisu läks üle. Ja see ütleb selle smuuti kohta väga palju. Väga palju. Väga. Väga. Hiiglama palju.

Koostisosad sedapuhku: kaks banaani, kolme nõgese lehed, kiivi, värsket piparmünti, suur lusikas mett, kookospiim, eilse rabarberijoogi rabarberijäägid, kookoshelbed, linaseemned. Kõik kogused tunde järgi.

Mis siis, et mul on praegu rahakotis üks euro ja pangaarvel kaks eurot. Jään ellu. Umbrohi päästab mu.

Esmaspäev, 24. märts 2014

Rukolaralli

Võõrliivsinep ja põldvõõrkapsas kasvavad üksteise võidu. Mõlemad on rukola. Panin nad kõrvuti maha, et aru saada, mis neil vahet on. Vahe tuli välja rutem, kui oodata oskasin. Basiilik on viimane hapupiimane.

Esmaspäev, 25. november 2013

Koju

cambodia-12

Nüüd on asjad teistmoodi, aga loodetavasti lõplikult lukus: mul on koht lennukis, mis maandub Tallinnas esmaspäeval, 13. jaanuaril kell 22.30. Homsest alates olen 26 päeva täiesti ohvlain. Ülejäänust räägin pärast.

Maris,
Chiang Mai, Tai kuningriik

Esmaspäev, 21. oktoober 2013

Kiirlülitus

same same but different
Hanoi mototaksotüübid landivad Hanoi pöörases liikluses reisijaid ja tasakaalustavad pöörasust tassikese teega.
Mul on kaks asja - tehnoneedus ja lennukipilet tagasi Euroopasse. Kohtume veebruaris. Ja passige instagrammi, mu tähelepanekud rändavad viimasel ajal pigem sinna.

Maris,
Siem Reap, Kambodža

Neljapäev, 5. september 2013

Tähtis värk.



ELUS! Jõudsin elusana Jiaozuost Pekingisse (10h rongis) ja Pekingist tagasi Yangshuosse (27h rongis)! Eks ma püüan selle reisi lähiajal kirja panna, seniks reklaamin kodumaiseid asju enne, kui need täitsa hapuks lähevad. Tegelased, kellelt mu taijipisik pärit on, alustavad sügisel uue hooga alustajate gruppidega, nii et keda vähegi intrigeerib, palun järgi proovida. Võib kujuneda elumuutvaks, aga võib olla lihtsalt mõnus teistmoodi kogemus. Viskan kiirelt paar linki.

KUULAKE RAADIOT! Taiji õpetaja Leino Laurimäe käis raadios jutustamas, kuulake! 6.30 lõpeb spordiülekanne ja hakkab taijijutt: Huvitaja 15.08. (Leino on see kurja juur, kes mulle üks kord selle ühelauselise e-maili saatis, et "tule proovi taijid". Ja siin ma nüüd siis olen!!) Nagu alati "tsiviilisikule" taijist rääkides, käib jutt ringiratast ja jõuab välja tont teab kuhu... See on umbes sama kategooria jutt, et kuidas sa seletad purjusolekut inimesele, kes pole kunagi tilkagi joonud. Aga kõik on õige, enne ei saagi aru, mis see on, kui proovinud ei ole.

UURIGE EDASI! www.taiji.ee ja www.taijiklubi.ee. Kumb on parem? Eks proovi mõlemaid ja otsusta ise. Erinevatele inimestele istuvad erinevad õpetajad. Klubil on tänavu lausa isegi laste rühm tekkimas… Ja muide - kui ametlik sissejuhatav harjutus vahele jääb, pole hullu, ikka tasub kohale minna, inimesed on seal  nunnud ja võtavad hästi vastu. Sobib absoluutselt kõigile.

May the Force be with you!

(Ülemise kohustusliku turistika peal poseerib minuga koos maailma suurim daoistlik tempel ja alumise peal Hiina müür ise. Vot.)




Kolmapäev, 14. august 2013

Tõmbekeskuse jutud

Karaoke is awesome
Karaoke: kes laulab, kes tantsib.
Kohalik tõmbekeskus on park. Inimesed tõesti kasutavad seda ruumi nii et vähe ei ole, seltskondlik ajaviitmine käib iga puu all. Taamal tiigi ääres püüavad vanad õngega kala, kivist laudade ümber taotakse alati kaarte, keegi harjutab heleda hääleda ooperit laulda, keegi võimleb (Hiina vanainimeste võimlemine on needsamad harjutused, mida me taijis soojenduseks teeme, nii et kõik on asjast õigesti aru saanud!), värava juures müüvad tüübid maha laotatud teki pealt ravimtaimi, vetsu kõrval on banaanilett, mäe otsas paviljonis varitseb turiste ennustaja, pargi ühes nurgas tegutseb lõbustuspark (á la Pärnu oma omal ajal), mis aeg-ajal mängib inimestele venekeelset diskotümpsu, grupi kaupa käiakse õppimas nii taijid kui ka lääne moodi tantsimist... Ja palju muud elu.

Seekord võttis mind lõksu karaoke. Süsteem on neil. Laulusõnad, mikker, võim... Ei mingit fonodega jändamist - võimujuhtme otsas on päris pillimees päris erhuga. Ma üritasin välja peilida, millest nende laulud siis räägivad kah... Ei õnnestunud. Vana, kellega suhtlesin, tahtis kangesti minuga rääkida, aga nii palju inglist ikka ei tonganud. Vana number kaks aga, kuulnud, et õpin taijid, andis mulle lahkelt mu enda taiji õpetaja visiitkaardi. Mhmh, aitäh, abiks ikka...

Samas eile neelasin ühe ööga alla Anchee Mini "Punase Asalea" - mis on Mao valitsemisaja lõpus üles kasvanud naise memuaar - ja kujutan nüüd ette, et küllap nad Madam Mao töörahvakangelasoopereid laulsid. Raamatu tekst ise oli väga lihtsasti minev ja poeetiline. Olen praegu sellest kerges hämmaris - kirjeldati täielikku horrorit, samas kirja oli see pandud nii ilusasti, mingi teatava emotsionaalse eemaloleku ja lakoonilise elegantsiga, et loetu ei tekitanud mingit ängi. Ühesõnaga see raamat läks kurgust alla nagu sametpükstes inglike võimistandoligi...

Karaoke is awesome
Valivad laulu.
Karaoke is awesome
Pillimees ja erhu.
Karaoke is awesome
Vana number kaks osutub kohalikuks karaokekunniks.
Karaoke is awesome
Süsteemsüsteem.
Pinkpinkpink
Igaüks võtab ise oma võrkkiige parki kaasa. Ja tabureti ka, nagu taustalt näha on, sest mingit muru ega selle peal istumist pargis ei ole.
Everyone plays cards
Kaardimäng on siin A ja O.
Peanuts drying
Selline aastaaeg on, et igal horisontaalsel pinnal kuivavad maapähklid, nii ka pargipõrandal.
Taiji 
Minu inimesed aga tegid samal ajal taijid, sest juba esmaspäeval on võistlusele lend ning vaja on olla osav ja pealtvaatajahirmust vaba.

Laupäev, 10. august 2013

Olme, mitte ulme...

Taijiing

UUS ASI. Kui kevadel nuiasid Hiina turistid ennast valge inimesega koos pildile, siis nüüd on välja ilmunud tüübid, kes nuiavad autogrammi. Viimase nädala jooksul olen kolm autogrammi andnud ja terve portsu andmata jätnud. Pool klassikomplekti täit lapsi seisis mul üleeile selja taga samal ajal, kui ma üritasin lennukipiletit bukkida… Neile ütlesin, et oodake, ajan oma asjad korda, siis räägime, aga nad ei oodanud…

LENNUKIPILETID. Ja rongipiletid. 19. augustil ootab mind Henani provints siit kahe provintsi võrra põhja pool ja seal üks ülisuur -  Ping ütleb, et maailma suurim, internet ütleb, et Hiina suurim, aga seega tõepoolest ka maailma suurim - rahvusvaheline taiji võistlus-festival. Meie kooli sellid võistlevad, ma vahin niisama uhket vaatepilti. Avatseremoonia tuleb vägev, ekskursioonile viiakse Chenide külla ehk kohta, kus taiji välja mõeldi. Lisaks veel Shaolini templisse ja Yuntai mäele kah. Sellega asi ei lõpe. Kui see taijijant läbi saab ning kuna me juba nii kaugele põhja oleme lennanud, siis otsustasime, et lähme ikka Pekingisse välja ja teeme Hiina müüri juures pilti kah. Põneeeeevvv!

NÕELRAVI. Nahateemaline piinlemine ammendas ennast ja läksin lõpuks arsti juurde. Ja mis te siis arvate - see töötaski! Ma ei taha siiamaani seda imet hästi uskuda, aga uskumatult normaalne on olla. Apua, kui  lihtsalt see tal käis. Nõelad kolmveerandtunniks näkku, väike imerohi keeta, nii kolm päeva ja energia on tagasi ja nägu paraneb ja saan jälle öösel magada ja eluisu tuleb tagasi. See viimane sai vahepeal ikka päris otsa. Nii et olen nüüd nõelraviusku küll. Või on veel iiga vara rõõmustada? Hoidkem pöialt, et see pööre paremuse poole püsima jääb. On the downside - ma ei tohi enam süüa maailma parimat puuvilja, mangot. Kaua-kaua. Niuts.

LIIGA PALAV. Liiga palav on. Mul on peal mu igaaugustikuine isu, et nüüd võiks nädal aega kurja sügist olla ja siis võiks suvi samas vaimus edasi minna… Tegelt ikka mitte samas vaimus. 40 kraadi on palju mu jaoks. Mh. Sügis saab mul siin see-eest meeldiv olema.

MA OLEN LIIKLUS. Mul on siinse liiklusega armastan-vihkan suhe. Mitte keegi mitte ühestki reeglist kinni ei pea ja keegi kellegi suhtes viisakas ei ole. Sellist nalja ikka ei ole, et sõidad rattaga ja mööduv auto teeb sulle nõksa ruumi. Pigem teeb ta sulle pasunaga kerge šokiteraapia. Ratta/motikarada pargitakse pidevalt kinni ning mu erilised lemmikud on need uniselt süüdimatud vastassuunavööndis rollerdajad. Võiks arvata, et jube ebaturvaline, aga no ei. Täiesti okei on. Esiteks pole mingit kahtlust, et siin rattur mitte ei takista liiklust, nagu kodumaal, vaid ta ON liiklus. Neid on lihtsalt nii massiliselt, rohkem kui autosid. Safety in numbers tõepoolest. Et keegi autoteel joont ei järgi ja viisakas ei ole, tähendab muidugi seda, et võib ise ka oma sisemise ossi vabaks lasta, kuid eelkõige seda, et kõik on jube tähelepanelikud, sest ootamatused on täiesti ootuspärased. Ja siis ka seda, et kõik on aeglased. Mina aga lihtsalt ei oska veel seda asja nii rahulikult võtta. Õpin tasapisi, aga teinekord tuleb mul ikka veel mootorsõidukitest möödasõite sooritada. Millegipärast on iga kord, kui see juhtub, natuke piinlik.

Esmaspäev, 5. august 2013

Saast ja suplemine


Li jõgi Yangshuos
Kirjutasin siin ennist, kui väga õnnelik ma olen, et puhtama jõe äärde elama kolisin ja et Hiina vajab ärategemist, siis jätsin mõttekäigu meelega pooleli ja vahetasin teemat… Kuigi ma tean VÄGA HÄSTI, et Hiinas on saatatusega asjad VÄGA HALVASTI, siis siin olles, oma elu nautimise võimaldamiseks, olen püüdnud sellest mõtlemist vältida. Nils ei käi näiteks ujumas, tüüpiline sakslane, kardab. Kaplinnas oli mul ka sakslasi, kes ujuma/surfama ei läinud, sest kartsid haisid. Haid seal muidugi aeg-ajalt näole andsid, teoreetiliselt vähemalt, aga inimesi oli vees tavaliselt siiski palju rohkem ja profid haivahid pealekauba alati kohal. Ma üldistan siin suht julgelt, aga tasakaalukas, alalhoidlik ja ettevaatlik rahvas on sakslased. Ja seda mõnikord lausa igavusse kalduvalt. Aga mina ei kujuta ette sellist asja, et elan veekogu ääres 40kraadise kuuma käes ja ujuma ei lähe. Absurd. Lohutan ennast sellega, et olen siin vaid ühe suve ja pean meeles, et väga palju vett alla ei neelaks… Ehk sellest piisab, et mitte külge saada endale midagi eriliselt vastikut, kroonilist ja surmavat. Olen nagu need kolm ahvipärdikut, kes ei kuule ei näe, ei räägi ja on õndsad.

Aga mingil hetkel saab uudishimu minust ikkagi võitu ja teen õhtusöögi ajal lõpuks veidi tööd allikatega. Tõde teadagi meelerahu ei too: tasuks saadud tsitaadid on kurvad ja kinnitavad mu kahtlusi selle kohta, et suurlinna(de)st allavoolu ei saa asjad hästi olla! Nimelt - tunnise bussisõidu kaugusel olev Gulin on Guanxi provintsi suuruselt kolmas linn ja seal elab 4,7 miljonit inimest, edasi tuleb veel Henani provints ja palju muud inimtegevust ning ma ei hakka isegi guugeldama seda, kui palju inimesi võiks elada ja tehaseid tegutseda Li jõe jõgikonna valgala Yangshuost ülesvoolu jäävas osas kokku... Wikipedia ütleb igatahes, et Lõuna-Hiina jõed on mürgised ja ma olen ikka lõunas mis lõunas.

"Mõned aastad tagasi me veel nägime, kuidas kalad Li jões ujuvad, nüüd on jõgi teist värvi ega paista enam läbi," kirjeldas Pingi sõbranna Li jõe muutumist. Vaevalt et see kokkusattumus on, et ka majandus on siin hoogsalt kasvanud "mõned aastad". "Vihmaga on jõgi palju mustem, siis uhub kogu Guilini tänavaprügi jõkke," lisas Ping. "Jõgi läheb täitsa kollaseks," viskab ta nalja*. Samal ajal annab kiire guugeldus mulle kätte turismiteatmiku, mis kiidab Li jõge kui kristallpuhta veega saastevaba veekogu, millel seilavad ristlusturistid saavad imetleda jões toimetavaid tublisid kalakesi ja graatsiliselt hõljuvate vetikatega kaetud põhjakive.

Aga kalad ikka elavad veel jões ju? Ja me sööme neid. Päris hukas ei saa asi olla? "Kalu on palju vähemaks jäänud," saan vastuseks. "Valitsus laseb igal aastal hulga kalu jõkke ja maksab kaluritele toetust, et nood saaksid oma traditsioonilist eluviisi jätkata," selgitatab Ping mulle skeemi, mis nagu näha, turgutab tegelikku sitta seisu kahest otsast korraga.

Ha, see on nii Hiina, mõtlen endamisi meenutades kunagi loetud uudist, et iseseisvust taotlevate uiguuride mässulistele kalduvustele kauges islamiusku Loode-Hiinas vastas valitsus "suunates piirkonda ulatuslikke investeeringuid"... "Säh, siin on sulle hunnik raha, püsi vakka!"

Probleemi lahendamise asemel selle ohvreid rahhiga loopida on saastamise puhul muidugi sümmeetrilisem, kui kultuurilistel põhjustel mässajate puhul. Saastamise likvideerimine on ju eriti keeruline, kuna rahh on saastamise kõrvalprodukt ja seda tekib praegust viisi edasi toimetades nii palju, et jätkub paljudele ja kel maitse suus, ei taha ilma jääda. Mis jääks Hiina majanduskasvust järgi, kui keegi annaks järsku käsu kogu tööstus ja prügindus ökoks pöörata ja siis ka hoolitseks selle eest, et see ka pöörduks?

Aga tagasi Li jõe juurde. "Ja kormoranidega kalastmine on muidugi puhas turistidele mõeldud etendus," lisab Pingi sõbranna infokillu, mida ma vaistlikult niikuinii teadsin.

Vaatan alla jõe peale, Xingpingis.
Siinkandis on nimelt olnud läbi aegade popp selline kalapüüdmisviis, et lähed pambusesparvega jõe peale, kinniseotud kaelaga kormoran õlal ja siis see kormoran toob sulle kalad kätte. Kael on kinni seotud, et kalad linnu kõhtu ei jõuaks. Kes tahab näha, kuidas see käib, saab tuusiku osta ja öö hakul seda nalja vaadata. Ennevanasti käis selline kalapüük öö läbi, tänapäeval piirdutakse paari tunniga. Nii küla peal räägitakse.

Veel üks kiire guugeldus ja leian uudise selle kohta, et Henani provintsi valitsus ostis Li jõevee puhastamiseks ülesvoolu jäävast reservuaarist viis miljonit kuupmeetrit vett, sest jõevett joogiveena kasutavad Luohe linna elanikud kaebasid, et vesi olla muutunud tumedaks kui sojakaste… Mille peale elanikud kaebasid omakorda, et saastalahuse lahjendamine ei lahenda probleemi ennast. No shit, Sherlock ja Captain Obvious to the rescue!!

Ausalt, ma ei taha rohkem guugeldada... Õnneks olen ma ikka veel elus... Ja ÕNNEKS on mul nüüd väike jõgi vähesema jamaga. On aeg randa põrutada!


* Vist. Loodan, et ma sain õigesti aru, et ta viitas ikka sellele vanale Kollasele jõele (Huanghe), millest Tõnis Mägi laulab ja mis peabki kollane olema. Täiesi võimalik, et ma näen tumedat põhjamaist irooniat seal, kus seda tegelikult ei ole. Meil on lõppude lõpuks kultuurilised erinevused ja khm… Hiinlased on mulle siiamaani jätnud suht lihtsameelse üks-mõte-korraga-inimeste mulje. Samas Ping tundub intelligente ka väljaspool kung fu-d ja ma nii tahaks uskuda, et ta tõesti seda on…

Kohustuslik lugemine

Kuna ma ise viitsin viimasel ajal siia nii harva kirjutada ja teil on kindlasti suur vajadus reisikirju tarbida, siis olgu teadmiseks võetud, et äsja said tänavused GLENi vabatahtlikud maailma laiali saadetud ja lausa kaks neist on mulle ammusest ajast tuttavad ja ma soovitan neid kõigile ja neil on blogid jne jne jne. Lugege... Ja kandideeriga ise järgmisel aastal, kui vanus kannatab, sest äge on ja muudab elu suuremaks. Seegi ei ole mingi väike asi, et tänu sellele ogaravõitu programmile (need seminarid! omg!) sain ma oma ellu mitu-mitu inimest, kelleta üldse ei tahaks olemas olla. Niisiis:

Kata on Malawis ja aitab naistel ette võtta: mistoimubmalawis.wordpress.com
Jaak on Asebaidžaanis ja arendab maaelu: shekis.wordpress.com

Loetagu...

Laupäev, 3. august 2013