teisipäev, 15. juuni 2010

Džunglist tagasi kõrbes

the balcony
the fridge

Vahepeal haaras mind seiklus, mida ma ei viitsinud eriti planeerida (loe: ma vihkasin seda seiklust eos, minna seminarile mingisse pärapõrgusse banaalsusi õppima, bröähhh) ja mis päädis sellega, et lendasin Poola ilma, et oleksin teadnud, kus ööbin ja kuidas edasi Tšehhi pääsen, sest ega mul õiget kaarti ka kaasas ei olnud. Lisaks üldisele demotiveeritusele leidis vahepeal aset ka printerikriis, mille käigus sain küll abieluettepaneku ühelt Dominikaani vabariigi härralt, kuid mitte loetavat kaarti. Ainus kutt, kellele, CouchSurfi kaudu eelmisel öösel öömajasoovi saatsin, meilile ei vastanud. Mõtlesin, et ju ma hostelisse lähen siis. Aga nii kui Wroclavisse saabudes telefoni sisse lülitasin, oli kohal sõnum, et "kamoon, ohvkoors sa saad ööbida meie juures". Win.

Sattusin kohutavalt kõrgete lagede ja vinge trepikojaga "eestiaegsesse" majja tudengikorterisse, mille lausvõõrad elanikud mulle linna peal jalgrattatuuri tegid, kõhu täis söötsid ja erinevaid meelemürke pakkusid. Siis selgus, et lausvõõrad on päris hästi tuttavad inimestega, kellega mina olen päris hästi tuttav. Everyting is interconnected, nagu eelmises GLENi seminaris õpetati. Tagasi tulles ööbisin samas korteris, minuga koos samas toas veel kaheksa sohvasurfarit. Kuttidel on hobi. Btw Wroclavi linna võib nummiks lugeda küll, olgugi et kohati on päris kole ka.

Igatahes tuli mul Tšehhi hääletada, sest see tundus lihtsam kui kögöš-mögöši keeles mingeid bussigraafikuid lugeda jne. Jumal tänatud, et suurepärastel Ida-Euroopa rekkajuhtidel on GPS-id, mis väikesed Tšehhi kolkakülad kenasti üles leiavad. Polegi nagu vaja kaarti kaasa võtta. Tee peal pakutakse veel süüa ja ostetakse bensukast võileiba ka. Halval tujul ei ole lihtsal mingit õigustust olla, kui istud mööda Poola maanteed sõitvas rekkas, päike paistab, mäed libisevad mööda, sööd umbpoolakeelse rekkajuhi pakutud Poola õuna, tõmbad tema pakutud sigaretti ja veenad teda, et sa ei tule temaga Hispaaniasse - et sa just tulid sealt ning lähed alles nädala pärast tagasi.

Žestikuleerimine ja piltide joonistamine teeb umbkeelsete inimestega suhtlemise üllatavalt võimalikuks. Inimeste kommunikatsioonivõimelisuse vikerkaar on ikka kirju mis kirju ja mõne umbkeelsega on oluliselt lihtsam asju ajada kui teisega. Tore elukogemus, ausõna.

Kirss tordil - autojuhtidel autos raadiosaatjad, nii et nad saavad sulle ise raadio teel järgmise auto hääletada. Mida veel tahta?! Kui ma lõpuks sihtkülast (Kostelecké-Horky) seitsme kilomeetri kaugusel mingis kohalikus Kolga-Jaanis olin ja ei teadnud, mis suunas edasi minna, sest iga kohalik mind erinevas suunas juhatas, ja sääsed sööma tulid, hakkas veider ja imelik. Väikesed poisid nurusid suitsu ja ega läheduses vedelev hiiglaslik siililaip ka rõõmsamaks ei teinud. Õnneks viskas üks lahke külamees lõpuks õigesse kohta ikka ära. Tema nimi ei jäänud mulle meelde, aga tema K-Horky kooliga kuidagimoodi seotud sõbra naine olevat Harkovist pärit. Ja mul pole siiamaani aimugi, mis keeles ta minuga siis ikkagi rääkis, ju oli tšehhi.

Kostelecke-Horkyst endast nii palju, et nädal aega 35kraadise sooja käes on kõik nii armsalt higihaljas. Mingi müsteeriumi tulemusel on Tšehhi kaks korda soojem maa, kui Hispaania, üldse ei saa enam aru. Saigi banaalsusi õppida, aga peale selle viibida väga inspireerivas seltskonnas, sünnitada miljoneid siseringinalju, magada paviljontelgis raudvoodi peal, teha koolimaja seina peale elu esimene grafiti, süüa lõunasöögiks magustoitu (neil on see normaalne), imeda kodusest lopsakast loodusest jõudu, teha öösel autoteel asfaldiingleid, otsida taevast langevaid tähti ja õpetada oma tandemipartner rohulible abil vilistama. Kui Saksa seminar toimus endises hullumajas, siis Tšehhi oma oli koolis, mida sõjaväe lennubaas maamärgina kasutas. Loogiline jätk oli kriidiga parkimisplatsile suur rahu märk maalida. Yeah, hipid! Lõpuks kleebiti kõigile 50le inimesele selja peale paber ja igaüks kirjutas teistele midagi head selja peale. Nüüd mul on see paber ning ma võiks täitsa vabalt sinna peale veidike nutta. Nii tore oli kokkuvõttes see ettevõtmine.

Barcelonas tagasi olla oli, nagu oleks koju tulnud. See metroo on ikka armas. Pildi peale panin fragmendid Barcelona-kodust, sest täna oli lihtsalt selline päev, et koduhäng ja pesupesu.

4 kommentaari:

  1. PS Kumbki lennujaam ei võtnud mu käsipagasist šampooni-palsamit-kreemipotsikut ära - mis värk sellega on, ah?

    VastaKustuta
  2. äkki sa olid liiga räpane?:D (mare)

    VastaKustuta
  3. või jäid alla lubatud mahu piiri?

    VastaKustuta
  4. räpane ja higine jaa! mahu piir oli raudselt üle. mult on enne siuke potsik ära võetud, nüüd jäeti kolm tükki alles...

    VastaKustuta

ütle midagi!
say something!