Tõmbekeskuse jutud

Karaoke: kes laulab, kes tantsib.

Kohalik tõmbekeskus on park. Inimesed tõesti kasutavad seda ruumi nii et vähe ei ole, seltskondlik ajaviitmine käib iga puu all. Taamal tiigi ääres püüavad vanad õngega kala, kivist laudade ümber taotakse alati kaarte, keegi harjutab heleda hääleda ooperit laulda, keegi võimleb (Hiina vanainimeste võimlemine on needsamad harjutused, mida me taijis soojenduseks teeme, nii et kõik on asjast õigesti aru saanud!), värava juures müüvad tüübid maha laotatud teki pealt ravimtaimi, vetsu kõrval on banaanilett, mäe otsas paviljonis varitseb turiste ennustaja, pargi ühes nurgas tegutseb lõbustuspark (á la Pärnu oma omal ajal), mis aeg-ajal mängib inimestele venekeelset diskotümpsu, grupi kaupa käiakse õppimas nii taijid kui ka lääne moodi tantsimist... Ja palju muud elu.

Seekord võttis mind lõksu karaoke. Süsteem on neil. Laulusõnad, mikker, võim... Ei mingit fonodega jändamist - võimujuhtme otsas on päris pillimees päris erhuga. Ma üritasin välja peilida, millest nende laulud siis räägivad kah... Ei õnnestunud. Vana, kellega suhtlesin, tahtis kangesti minuga rääkida, aga nii palju inglist ikka ei tonganud. Vana number kaks aga, kuulnud, et õpin taijid, andis mulle lahkelt mu enda taiji õpetaja visiitkaardi. Mhmh, aitäh, abiks ikka...

Samas eile neelasin ühe ööga alla Anchee Mini "Punase Asalea" - mis on Mao valitsemisaja lõpus üles kasvanud naise memuaar - ja kujutan nüüd ette, et küllap nad Madam Mao töörahvakangelasoopereid laulsid. Raamatu tekst ise oli väga lihtsasti minev ja poeetiline. Olen praegu sellest kerges hämmaris - kirjeldati täielikku horrorit, samas kirja oli see pandud nii ilusasti, mingi teatava emotsionaalse eemaloleku ja lakoonilise elegantsiga, et loetu ei tekitanud mingit ängi. Ühesõnaga see raamat läks kurgust alla nagu sametpükstes inglike võimistandoligi...

Valivad laulu.

Pillimees ja erhu.

Vana number kaks osutub kohalikuks karaokekunniks.

Süsteemsüsteem.

Igaüks võtab ise oma võrkkiige parki kaasa. Ja tabureti ka, nagu taustalt näha on, sest mingit muru ega selle peal istumist pargis ei ole.

Kaardimäng on siin A ja O.

Selline aastaaeg on, et igal horisontaalsel pinnal kuivavad maapähklid, nii ka pargipõrandal.

 

Minu inimesed aga tegid samal ajal taijid, sest juba esmaspäeval on võistlusele lend ning vaja on olla osav ja pealtvaatajahirmust vaba.

Olme, mitte ulme...

UUS ASI. Kui kevadel nuiasid Hiina turistid ennast valge inimesega koos pildile, siis nüüd on välja ilmunud tüübid, kes nuiavad autogrammi. Viimase nädala jooksul olen kolm autogrammi andnud ja terve portsu andmata jätnud. Pool klassikomplekti täit lapsi seisis mul üleeile selja taga samal ajal, kui ma üritasin lennukipiletit bukkida… Neile ütlesin, et oodake, ajan oma asjad korda, siis räägime, aga nad ei oodanud…

LENNUKIPILETID. Ja rongipiletid. 19. augustil ootab mind Henani provints siit kahe provintsi võrra põhja pool ja seal üks ülisuur -  Ping ütleb, et maailma suurim, internet ütleb, et Hiina suurim, aga seega tõepoolest ka maailma suurim - rahvusvaheline taiji võistlus-festival. Meie kooli sellid võistlevad, ma vahin niisama uhket vaatepilti. Avatseremoonia tuleb vägev, ekskursioonile viiakse Chenide külla ehk kohta, kus taiji välja mõeldi. Lisaks veel Shaolini templisse ja Yuntai mäele kah. Sellega asi ei lõpe. Kui see taijijant läbi saab ning kuna me juba nii kaugele põhja oleme lennanud, siis otsustasime, et lähme ikka Pekingisse välja ja teeme Hiina müüri juures pilti kah. Põneeeeevvv!

NÕELRAVI. Nahateemaline piinlemine ammendas ennast ja läksin lõpuks arsti juurde. Ja mis te siis arvate - see töötaski! Ma ei taha siiamaani seda imet hästi uskuda, aga uskumatult normaalne on olla. Apua, kui  lihtsalt see tal käis. Nõelad kolmveerandtunniks näkku, väike imerohi keeta, nii kolm päeva ja energia on tagasi ja nägu paraneb ja saan jälle öösel magada ja eluisu tuleb tagasi. See viimane sai vahepeal ikka päris otsa. Nii et olen nüüd nõelraviusku küll. Või on veel iiga vara rõõmustada? Hoidkem pöialt, et see pööre paremuse poole püsima jääb. On the downside - ma ei tohi enam süüa maailma parimat puuvilja, mangot. Kaua-kaua. Niuts.

LIIGA PALAV. Liiga palav on. Mul on peal mu igaaugustikuine isu, et nüüd võiks nädal aega kurja sügist olla ja siis võiks suvi samas vaimus edasi minna… Tegelt ikka mitte samas vaimus. 40 kraadi on palju mu jaoks. Mh. Sügis saab mul siin see-eest meeldiv olema.

MA OLEN LIIKLUS. Mul on siinse liiklusega armastan-vihkan suhe. Mitte keegi mitte ühestki reeglist kinni ei pea ja keegi kellegi suhtes viisakas ei ole. Sellist nalja ikka ei ole, et sõidad rattaga ja mööduv auto teeb sulle nõksa ruumi. Pigem teeb ta sulle pasunaga kerge šokiteraapia. Ratta/motikarada pargitakse pidevalt kinni ning mu erilised lemmikud on need uniselt süüdimatud vastassuunavööndis rollerdajad. Võiks arvata, et jube ebaturvaline, aga no ei. Täiesti okei on. Esiteks pole mingit kahtlust, et siin rattur mitte ei takista liiklust, nagu kodumaal, vaid ta ON liiklus. Neid on lihtsalt nii massiliselt, rohkem kui autosid. Safety in numbers tõepoolest. Et keegi autoteel joont ei järgi ja viisakas ei ole, tähendab muidugi seda, et võib ise ka oma sisemise ossi vabaks lasta, kuid eelkõige seda, et kõik on jube tähelepanelikud, sest ootamatused on täiesti ootuspärased. Ja siis ka seda, et kõik on aeglased. Mina aga lihtsalt ei oska veel seda asja nii rahulikult võtta. Õpin tasapisi, aga teinekord tuleb mul ikka veel mootorsõidukitest möödasõite sooritada. Millegipärast on iga kord, kui see juhtub, natuke piinlik.

Saast ja suplemine

Li jõgi Yangshuos

Kirjutasin siin ennist, kui väga õnnelik ma olen, et puhtama jõe äärde elama kolisin ja et Hiina vajab ärategemist, siis jätsin mõttekäigu meelega pooleli ja vahetasin teemat… Kuigi ma tean VÄGA HÄSTI, et Hiinas on saatatusega asjad VÄGA HALVASTI, siis siin olles, oma elu nautimise võimaldamiseks, olen püüdnud sellest mõtlemist vältida. Nils ei käi näiteks ujumas, tüüpiline sakslane, kardab. Kaplinnas oli mul ka sakslasi, kes ujuma/surfama ei läinud, sest kartsid haisid. Haid seal muidugi aeg-ajalt näole andsid, teoreetiliselt vähemalt, aga inimesi oli vees tavaliselt siiski palju rohkem ja profid haivahid pealekauba alati kohal. Ma üldistan siin suht julgelt, aga tasakaalukas, alalhoidlik ja ettevaatlik rahvas on sakslased. Ja seda mõnikord lausa igavusse kalduvalt. Aga mina ei kujuta ette sellist asja, et elan veekogu ääres 40kraadise kuuma käes ja ujuma ei lähe. Absurd. Lohutan ennast sellega, et olen siin vaid ühe suve ja pean meeles, et väga palju vett alla ei neelaks… Ehk sellest piisab, et mitte külge saada endale midagi eriliselt vastikut, kroonilist ja surmavat. Olen nagu need kolm ahvipärdikut, kes ei kuule ei näe, ei räägi ja on õndsad.

Aga mingil hetkel saab uudishimu minust ikkagi võitu ja teen õhtusöögi ajal lõpuks veidi tööd allikatega. Tõde teadagi meelerahu ei too: tasuks saadud tsitaadid on kurvad ja kinnitavad mu kahtlusi selle kohta, et suurlinna(de)st allavoolu ei saa asjad hästi olla! Nimelt - tunnise bussisõidu kaugusel olev Gulin on Guanxi provintsi suuruselt kolmas linn ja seal elab 4,7 miljonit inimest, edasi tuleb veel Henani provints ja palju muud inimtegevust ning ma ei hakka isegi guugeldama seda, kui palju inimesi võiks elada ja tehaseid tegutseda Li jõe jõgikonna valgala Yangshuost ülesvoolu jäävas osas kokku... Wikipedia ütleb igatahes, et Lõuna-Hiina jõed on mürgised ja ma olen ikka lõunas mis lõunas.

"Mõned aastad tagasi me veel nägime, kuidas kalad Li jões ujuvad, nüüd on jõgi teist värvi ega paista enam läbi," kirjeldas Pingi sõbranna Li jõe muutumist. Vaevalt et see kokkusattumus on, et ka majandus on siin hoogsalt kasvanud "mõned aastad". "Vihmaga on jõgi palju mustem, siis uhub kogu Guilini tänavaprügi jõkke," lisas Ping. "Jõgi läheb täitsa kollaseks," viskab ta nalja*. Samal ajal annab kiire guugeldus mulle kätte turismiteatmiku, mis kiidab Li jõge kui kristallpuhta veega saastevaba veekogu, millel seilavad ristlusturistid saavad imetleda jões toimetavaid tublisid kalakesi ja graatsiliselt hõljuvate vetikatega kaetud põhjakive.

Aga kalad ikka elavad veel jões ju? Ja me sööme neid. Päris hukas ei saa asi olla? "Kalu on palju vähemaks jäänud," saan vastuseks. "Valitsus laseb igal aastal hulga kalu jõkke ja maksab kaluritele toetust, et nood saaksid oma traditsioonilist eluviisi jätkata," selgitatab Ping mulle skeemi, mis nagu näha, turgutab tegelikku sitta seisu kahest otsast korraga.

Ha, see on nii Hiina, mõtlen endamisi meenutades kunagi loetud uudist, et iseseisvust taotlevate uiguuride mässulistele kalduvustele kauges islamiusku Loode-Hiinas vastas valitsus "suunates piirkonda ulatuslikke investeeringuid"... "Säh, siin on sulle hunnik raha, püsi vakka!"

Probleemi lahendamise asemel selle ohvreid rahhiga loopida on saastamise puhul muidugi sümmeetrilisem, kui kultuurilistel põhjustel mässajate puhul. Saastamise likvideerimine on ju eriti keeruline, kuna rahh on saastamise kõrvalprodukt ja seda tekib praegust viisi edasi toimetades nii palju, et jätkub paljudele ja kel maitse suus, ei taha ilma jääda. Mis jääks Hiina majanduskasvust järgi, kui keegi annaks järsku käsu kogu tööstus ja prügindus ökoks pöörata ja siis ka hoolitseks selle eest, et see ka pöörduks?

Aga tagasi Li jõe juurde. "Ja kormoranidega kalastmine on muidugi puhas turistidele mõeldud etendus," lisab Pingi sõbranna infokillu, mida ma vaistlikult niikuinii teadsin.

Vaatan alla jõe peale, Xingpingis.

Siinkandis on nimelt olnud läbi aegade popp selline kalapüüdmisviis, et lähed pambusesparvega jõe peale, kinniseotud kaelaga kormoran õlal ja siis see kormoran toob sulle kalad kätte. Kael on kinni seotud, et kalad linnu kõhtu ei jõuaks. Kes tahab näha, kuidas see käib, saab tuusiku osta ja öö hakul seda nalja vaadata. Ennevanasti käis selline kalapüük öö läbi, tänapäeval piirdutakse paari tunniga. Nii küla peal räägitakse.

Veel üks kiire guugeldus ja leian uudise selle kohta, et Henani provintsi valitsus ostis Li jõevee puhastamiseks ülesvoolu jäävast reservuaarist viis miljonit kuupmeetrit vett, sest jõevett joogiveena kasutavad Luohe linna elanikud kaebasid, et vesi olla muutunud tumedaks kui sojakaste… Mille peale elanikud kaebasid omakorda, et saastalahuse lahjendamine ei lahenda probleemi ennast. No shit, Sherlock ja Captain Obvious to the rescue!!

Ausalt, ma ei taha rohkem guugeldada... Õnneks olen ma ikka veel elus... Ja ÕNNEKS on mul nüüd väike jõgi vähesema jamaga. On aeg randa põrutada!


* Vist. Loodan, et ma sain õigesti aru, et ta viitas ikka sellele vanale Kollasele jõele (Huanghe), millest Tõnis Mägi laulab ja mis peabki kollane olema. Täiesi võimalik, et ma näen tumedat põhjamaist irooniat seal, kus seda tegelikult ei ole. Meil on lõppude lõpuks kultuurilised erinevused ja khm… Hiinlased on mulle siiamaani jätnud suht lihtsameelse üks-mõte-korraga-inimeste mulje. Samas Ping tundub intelligente ka väljaspool kung fu-d ja ma nii tahaks uskuda, et ta tõesti seda on…

Naabrimees tervitab...

Sellist haigust, et vanaduspõlves kükitada ei saaks, Hiinas ei esine.

lahti laskmine

istun oma uues kodus. praegu on selleks qingi dünastia aegne savitellistest talumaja, mis on taastatud ja ümber ehitatud taiji kooliks. vanad uksed, milletaolistest daniel tahtis kohvikusse laudu teha, aga lõpuks ikkagi ei teinud, need uksed on siin päriselt uksed ja see maja asub yangshuo lähedal jima külas. kui yangshuos kuulasime pidevalt tänavahelisid, siis siin on ainult tsurikaadid ja kanad. astud ratta pealt maha ja tunned oma kehas pingeid, mida linnas ei tunne, sest siin on lihtsalt nii rahulik. tunned pingeid ja lased neil minna.

head aega, wandering dao. neli kuud sinuga, nüüd sai küll. alati, kui mult küsiti, et kauaks ma lähen, ütlesin, et ei tea, kui kõik läheb plaanipäraselt, siis olen detsembri alguseni, sest ma ju tean, kuidas nende vabatahlikult töötamistega võib minna. eelmine kord (aafrikas) kannatasin lõpuni ära ja kahetsesin pärast, et ära ei tulnud - lugesin alles hiljem programmi reegleid (väga palju oli igasugust dokumendimajandust, lepingus endas oli juttu kolmest kuust jne) ja ma oleks vabalt võinud töötada kolme kuu asemel kuus nädalat. nüüd on siis aeg edasi liikuda. lihtsalt on selliseid inimesi, kes on kenad, aga mitte ülemustena. nii oli mu siinse õpetajaga ka: qigongi õpetajana suurepärane, ülemusena mitte nii väga. niisiis istusime mina, nils esmaspäeval danieliga koos maha ja lasime ta lahti. (bridget, jesse ja aixing läksid juba kolm nädalat tagasi ära, sest neil said viisad otsa.)

daniel avas restorani: hea toit, mõnus olemine, palju tegemist.

sektori klassika: ta vaeseke ei osanud arvestada sellega, et vabatahtlikud vajavad palju suunamist. ta kujutas ette, et saab tasuta tööjõudu ilma, et ise midagi tegema peaks. et saab omale eikuskilt väljakujunenud struktuuriga efektiivse meeskonna. maailm on küll maagiat täis, aga päris nii need asjad ka ei käi. tõsised organisatsioonid, kellel on vabatahtlikega rohkelt kogemusi - need ei võta lühiajalisi vabatahtlikke vastugi. andmebaase mööda surfates olen avastanud, et kui tahad kuskil eksootikas ilma riigi või euroliidu struktuuride vahenduseta lühiajalist vabatahtlikku tööd teha, peab sellele pea alati ise peale maksma. sellel on lihtne põhjus - vabatahtliku haldamine on suur töö. (teised põhjused on ahnus ja korruptsioon, aga sellest mõni teine kord ehk…) meenub, et lugesin kunagi midagi sel teemal seoses aafrika, meditsiini ja vist humanaga ja asi läks isegi nii kaugele, et öeldi, et tahetakse vabatahtlikke, kes oleks nõus jääma vähemalt kaheks aastaks - vähem lihtsalt ei tasu pidajale ära. muidu nii kui inimese tõhusalt tööle saad, asutab ta ennast minekule. wd-s tõhususele pürgimist ei olnud, ülemuse tujude vaheldumist, pidevaid kursimuutusi ja kõvasti seda, mida d nimetas spontaansuseks… ja restorani ehitamine ja nüüd siis avatuna hoidmine. kogu aeg peab peale passima, et hiinlasest kokk salatisse tervet pudelitäit majoneesi ei valaks. muuks eriti aega ei jää. eesmärgid olid suured, visioon äge, aga taktikalisel poolel ja struktuuril lihtsalt ei lastud tekkida, kuid oldi sellegipoolest pettunud tulemuste kesisuses. eestlane ja sakslane ei pidanud sellisele üks-päev-korraga udutamisele vastu.

kahju. ma tahaksin edasi õppida neid asju, mis danielil veel õpetada on. qigongi kontekstis pean temast väga lugu. tema lähenemine on sügav. mu elu ei saa pärast temalt õpitut enam endine olla. lihtsalt pikalt temaga koos elmamine, töötamine ja harjutamine on liiast. ta näib tahtvat koolitada mini-me-de armeed ja selleks ma kindlasti saada ei taha ja see olekski võimatu. tema praegune elustiil ei tööta minu jaoks. tal on alati nii palju tegemist, et me ei jõua peaaegu üldse õue harjutama, kuigi sellest oli alguses kõvasti juttu, et nii kui vihmahooaeg läbi saab, hakkame ratastega igale poole harjutama sõitma ja ujumas käima jne jne… tubased harjutused ja töö arvutiga ei ole minu ettekujutus suve heast kasutamisest. nii et universum, kuuled, mul on vaja inimest / raamatut / videot, kes oskaks õpetada mulle golden bell'i!

ja kahju oli kassi maha jätta. vääks. see viimane umbes kuu aega oma toas koos kassiga oli... armastus noh. kassipoja tingimusteta armastus. see lihtsalt on midagi.

nüüd olen siis taiji koolis. maal, kõik harjutused on õueõhu käes, võtan ühe harjutuse taijid päevas, päeva teine pool on vaba - saan võtta ratta ja iga päev ennast tuulutamas käia, supelda, päevitada, danielilt õpitud harjutusi kinnistada ja õhtuti teile kirju kirjutada ja raamatuid lugeda (kui keegi teab häid nippe, kust tasuta e-raamatuid kätte saab, võiks mind harida, oleksin hirmus tänulik!). ühesõnaga täiesti imeline on mõelda, et nüüdsest alates on mul jälle iseenda jaoks aega...

ja mis on siin eriti cool ja edev: ma hakkan õppima taiji mõõgavormi!

vähemalt augusti olen veel siin. septembris lähevad lapsed kooli ega turistita enam mööda maad ja siis ma läheks vaataks seda suurt müüri ja mõnda suuremat mäge ja suuremat linna korraks. siis mõtleks edasi...

Xingping ja jaanilaupäev

Xingping

Jaanilaupäeval käisime ülesjõge naaberlinnas turistitamas. Jube vahva oli kookonist välja saada, mis siis, et alles ma ju käisin HK-s. Lõket ei teinud. Vaadake siis pilte, sest kirjutada ma ei viitsi.

Olen elus.

Ägedad vanad uksed. Neid punaseid hea õnne ja jumalate kummardamise pabereid ma dešifreerida ei oska, aga igal juhul on nad Hiinas palju haruldasemad kui Hongkongis näiteks. Eks tubli rahvavabariik ole paberite järgi veel ateistlikum kui armas Eestimaa ka.

Kaarte ja muid lauamänge mängitakse igal pool ja igast asendist. Meie oma tänavalgi otse üle tee mutid muud ei teegi, kui mängivad päev läbi kaarte. Hea elu.

Üks vana tänav on meiesugustele turistidele vaatamiseks alles jäetud. Aitäh.

Haruldane - inimene nikerdab oma kätega suveniiri. Enamik kraami on mõistagi Made in China.

Tähtis koht on see Xingping.

Ja siis tegime "pambusepaadiga" lõbusõitu ja imetlesime maastikku. Tähendab vanasti olid sellised paadid pambusest, nüüd on nad ohtlikuks kuulutatud ja ära keelatud, niisiis ristlusturism käib plastmasstorudest paatidega nüüdsel aal. Põhilisel turistiatraktsioonil on seega nüüd linnuke kirjas. Muidu ei saa Yangshuos jõe äärdegi minna ilma, et väikesed mutikesed sind ei ründaks hüüetega "Bamboo! Bamboo!" ehk see on ainus rahvusvaheline sõna, mida nad teavad.

Raport otse voodist

Minu voodis on täna olukord selline, nagu ülal näha. Nimelt Yanzi sõnul PEAB restoranis kass olema. Ma pole täpselt aru saanud miks, tema jaoks on see mingi iseenesestmõistetav hea õnne asi... Ja noh, meil käivad rotid öösiti köögi peal möllamas kah. Kui ma päris päris alguses kirjutasin, et mingi lind käib varikatuse peal sahistamas, siis - hahahahaha - see lind on tegelt rotipere. Ühesõnaga vaja oli ja pisikiisud elavad nüüd minu toas, sest nad on veel liiga väikesed, et neid maja peale lahti lasta. Ausalt öelda on pisikesed räpakotid minu arvates liiga tillukesed, et neid ema juurest äragi võtta, aga mis mina ka tean… Siin on omad kombed ja oma talupojamõistus. Ja need lõunamaade kassid näevadki kuidagi ekstrarääbakad välja, sest neil pole aluskarva õieti. Igatahes süüa ja potil käia nad oskavad ja ronivad ja uudistavad ja löövad mulle nurru ja on tragid. Eeldatavasti tulevad neist kiftid pättkassid. Kas ma olen õnnelik? Jaa!

...

Merkuur hakkas taevas tagurpidi käima, mis tähendab kolme nädalat möödarääkimisi, arusaamatusi, emotsionaalseid ja tehilisi jamasid. Meil siin maja peal nimelt esineb astroloogiasse uskujaid. Iseenesest olen ma nüüd mõtlema hakanud, et võib-olla tõesti. Kui kuu tõmbab tõuse-mõõnasid käima, siis inimene on ju ka ometigi enamjaolt veest tehtud, polegi fantastiliselt ebaloogiline, et taevakehadel inimestele ka mingisugune mõju on. Lõppude lõpuks hakkab ajalehetoimetussegi rahulolematutelt lugejatelt kõnesid tulema just täiskuu ajal. Aga olgu sellega, kuidas on. Kokku sattusid asjad nii, et mercury retrograde'i esimesel päeva õhtune meditatsioon loksutas midagi lahti ja mu nägu paistetas ennast jälle eepiliseks (silmad nii paistes, et välja ei näe) ja ma teadsin seda ette. Tunnen nüüd tuleva nahaplahvatuste märgid ära ja need on puhtalt emotsionaalsed. Suht tobe on muidugi mõelda, et muudkui elasin ja elasin ja alles nüüd õppisin/õpin emotsioonidel ja mõtetel vahet tegema.

Niisiis kui mul sees midagi liigutama hakkab ja ma seda kas a) vana autopiloodi peale lülitudes vältima hakkan või b) ära maandada ei oska, kohe on järgmisel päeval tagajärjed näos. Seekord suutsin ma täisautopilooti vältida, aga kohe ära maandada ei osanud. Nagu teadsin, et peaks, aga ei sundinud ennast maandama. Selline kummaline üleminekuaeg. Hommikuks oli pea topeltmõõdus. Menetlesin olukorda seekord suurema paanikata, paastusin päevakese, tundsin oma ebamugavusi läbi. Lõpuks meenus, mida ma tegema pean - läksin parki ja ronisin mäe otsa. Kaks tundi hiljem oli 90% paistetusest läinud. Täna käisin uuesti ja kavatsen nüüd sellest teha igapäevase rituaali.

Nüüd vedelen voodis, kassid magavad mu ümber ja löövad nurru. Teisel korrusel mängib Jesse ukulelet ja nad laulavad Aixingiga koos "Hallelujah't". Haigelt idülliline on. Side lõpp.

Vahekokkuvõte: kolm kuud täis, HK-s käidud, lennupilet raisku lastud

Hongkongi kunstimuuseumis miski neoon...

Hong Kongi saare siluett

nüüd on siis aeg ametlikult niikaugel, et mul on kolm kuud hiina rahvavabariigis täis. katseaeg on läbi. tulevik tõotab tulla sama intensiivne. võib edasi punnitada. esimese viisa saamiseks pidin ostma edasi-tagasi lennupileti - selle tagasiots on nüüd lõplikult üle lastud. seiklus jätkub...

...

häda viisadega: käisin hongkongis uue viisa järel. sain ka. hea on olla eurooplane. ameeriklane olla on päris halb, neile antakse viisasid kuu aja kaupa ja sedagi väga suurekalli raha eest. mis mina maksin kuue kuu eest, maksavad nemad kahe eest, pluss nad peavad tõestama, et neil on pangas 100 dollarit päeva kohta rahhi. see kõik tähendab meie seltskonna jaoks kurba asjaolu, et jesse, aixing ja bridget sõidavad paari nädala minema, päriseks, niuts. süüdistan selles janzit, kellel ei ole piisavalt kohalikke korruptiivseid sidemeid, et neile õpilase või bisnisviisad hankida. bröäh. minu uus viisa tuli ka muidugi korruptsiooniga pooleks - need hk viisagentuurid on raudselt läbi ja läbi ussitanud. kellelegi veetakse kohvriga sulli nende viisade eest. ühesõnaga mulle anti küsimusi esitamata ja ilma igasuguse paberimäärimiseta kuuekuuline multiple entry äriviisa ja võin siin vabalt jõuludeni tolgendada. aga need hk viisakohad ameeriklastele garantiisid ei anna. sest hiinale ei meeldi usa ikka üldseüldse. 

...

häda soojaga: misvärk on selle lõunamaavärgiga, et õues on palavpalavpalav ja siis toas pannakse konditsioneer 18 kraadi peale külma puhuma. õues käi ringi, maika higist kleepuv, aga poodi/muuseumisse/massööri juurde minemiseks tuleb kampsun kaasa võtta… ah?

…

mul on selgelt mingi infrakiiks. hongkongi infrasturktuur on muljetavaldav. ma kohe ei või. välja arvatud muidugi see, et seal pole jalgrattaid ka nende jaoks ühtegi teejuppi ja see on väga-väga paha, aga muidu on lihtsalt ideaalne. kõik on läbi mõledud ja toimib nagu kellavärk, inimvool suunatakse, kuhu vaja, ühistransport tiksub parajas tempos, padumugav ja -loogiline on. hongkong on nagu üks hiiglaslik lasnamägi, kui lasnamäel oleks ideaalne infra.

samas tekitab selline masinavärk isu reegleid rikkuda. hongkong lihtsalt ei ole selline linn, kus võilill söandaks ennast läbi asfaldi pressida, rääkimata grafitist, ekstehasloomelinnakutest, skvottidest vmt vana euroopa uudhipide asjadest. vana tehakse mõnuga maatasa ja pannakse uus paneelmaja asemele - ruumi pole raisata. nii et ei ole seal isegi koloniaalarhitektuuri järel. aga see on mingi ülehiinaline mõtlemine - nad lammutavad aastasadade vanused miljööd suure hurraaga maha, et kinnisvara arendada ja kaasaegne tulifunktsionaalne ideaallasnamäe asemele teha… koloniaalarhitektuuri lammutamisest saan ma muidugi mõnevõrra aru - ka meil ei armastata okupantide ehitatud asju - aga miks lammutada enda omaenda traditsioone? hiinas arusaadav - kultuurirevolutsioon ja sellele järgnenud ajupesu. hiinlastel kipuvad üldse olema väärtuskasvatuses vägevad lüngad. aga miks hk-s? räägitakse ruumipuudusest, aga see lihtsalt ei tundu piisav põhjus. muidugi on ka meil ahve, kes lenderi majale plastaknaid ette panevad ja võtavad nõuks käidavatesse paikadesse hiiglaslikke klaasriste püstitada, ehk on hk gabariidid lihtsalt niivõrd teised…

HK kunstimuuseumis oli Hiina moodsa kunsti näitus pealkirjaga The Origins od Dao. Nii sobiv.

Maailma kõige laisem

Kohalike imeline oskus oma motikate peal magada... 99% rolleritest käib siin elektriga muide ja rollereid on siin megalt ja tänu sellele pole liiklusmüra. Või noh, mootorite müra pole, signaali lastakse roolis olles iga kolme sekundi tagant.

Ma olen maailma kõige laisem tänavafotograaf - pildistan omaenda värava vahelt. Piiluge siis ka mu kodutänavasse.

Tüüpiline takso vmt kauba vedamise masin.

Ma näen siin nii palju kollaste nokatsitega lapsi, et hakkab imelik, et mul kollast nokamütsi pole. Aga noh, see on ühe teise kooli koolivormi osa.

Kevad vist...

Käid muudkui samast kohast mööda, aina sile roheline vesi. Siis lähed ja järsku on jõgi paksult lootoseid täis. No tere siis.

Ujumine keelatud.

Eksamipalavik

Mediteerimine. Mul ei olnud selleks kunagi piisavalt kannatust. Istudeski oli alati nii ebamugav, et karju appi. Kuni mu ellu tuli Hiina ja spetsiaalselt mediteerimiseks mõeldud, aga muidu igati tavaline tatrapadi, mis istumise alla käib. See muutis mu elu, selle peale muutus kogu üritus paugult tehtavaks. Mugav muidugi ei hakanud - meistri sõnad, mida me iga päev kuuleme: "We don't practice qigong to feel better, we practice qigong to feel more." (Me ei tee qigongi selleks, et enesetunnet parandada, vaid selleks, et rohkem tunda.) Igasugu pingeid muudkui mullitab pinnale ja uued kihid kooruvad lahti, aga on talutavalt ja põnevalt ebamugav.

Küll aga on suht jõhker too ülal pildil kujutatud tegevus ehk seistes mediteerimine. Teoreetiliselt peaks see olema sama mõnus, nagu õhtul pehme teki alla pugemine. Nojah. Eks tehke proovi, kaua ise jaksate taolist asendit hoida ilma, et pea otsas plahvatama hakkaks. Ja just pea töötab seda harjutust tehes vastu kisendades keha kohta igasuguseid lollusi nagu "Appi, kui valus!!!" ja "Siia ma suren!!!". Ühesõnaga, kui meil siin läheb selle õppeprogrammiga nii, nagu plaanid ette näevad, siis tuleb meil sügisel übereksam. Teoreetiline kirjalik osa loomulikult, kuid praktiline osa ka ehk siis kaks tundi järjest seistes mediteerimist. Mhmh. Kaks tundi. 120 minutit. Järjest. Apua. Ma olin enda üle kohutavalt uhke, kui nädalat paar tagasi 20 minutit vastu pidasin. Nüüd harjutame iga päev pool tundi. Nii see raudne särk meile ühel heal päeval selga kasvab. Ulme, mis tundub iga päevaga terake vähem ulmeline...

"Daoists don't meditate to relax, they relax to meditate - that's the real chocholate," nagu meile siin päevast päeva korrutatakse. (Daolased ei mediteeri selleks, et lõdvestuda, nad lõdvestuvad selleks, et mediteerida - päris šokolaad on peidus seal.)

Postkaart kõigile, kelle aadressi ma ei tea

Yangshuo, Guilin, Guanxi, Hiina Rahvavabariik

Ehitame maja või midagi...

Töö ja vile käivad koos. Õigupoolest hästi palju tööd. Elame ehitusplatsil. Mis siis saama hakkab? Restoran, kus tehakse ainult super- ja taimetoitu, mis on siin sama haruldane kui Eestis. Kõik see - nii ehituse, sisekujunduse, menüü planeerimine jne jne - sünnib nii spontaanselt, et mina kui kahe ehitusinseneri üles kasvatatud inimene ei taha sellest tõtt-öelda üldse mõelda. Midagi võtaks nagu juba ilmet ka, aga eks paistab... Ma tõesti loodan, et see entusiasm, mis seda protsessi tagant lükkab, on ammendamatu. (OMG, ma pean selle rea täis kirjutama, muidu näeb see lihtsalt nii kole välja lorem ipsum dolor.)

Nendest üle saja aasta vanustest ustest saavad plaanide kohaselt kohviku lauad.

Tüübid ehitavad katust, katse number kaks.

Ühtlasi kiskus linn meie väravaesise üles - meie tänav saab kõnnitee.

See üldistusjõuline roosa föön on siin selleks, et värske segu ikka kiiremini taheneks. Sümboliseerigu see siis siinset ehitustöö tegemise stiili.

Ilmateade

Ilmaga on asi nii kaugel, et sel nädalal oli isegi paar päikesepaistelist päeva koos 33-kraadise kleepuva soojaga. Nüüd sajab jälle ja igapäevast lauspäikest on ehk oodata juuni keskpaigast. Aga las kallab. Enam pole sellest hullu, sest nüüd on soe. Pesin villased sokid puhtaks ja panin tallele. Aprillis oli siin tõesti kummaline - kraadiklaas näitas 29 kraadi sooja, aga ilma villaste sokkide ja kolme kampsunita hakkas vahepeal külm. Nüüd on igal juhul tunda, et suvi pole enam mägede taga (mäed on ikka vääääga lähedal siin) kaugel.

Tegin täna endale maailma kõige parema hommikusöögi. Puuviljasalat: üks suur tükeldatud lödiks küpsenud mango, maapähklivõi, mesi, lusikatäis kookoseõli, chia seemned, toorkakaooad, ära segada, ära süüa, aeglaselt. ❤❤❤

Kas teil sirelid juba õitsevad? Mis teie lemmikhommikusöögid?

See on meie igahommikune harjutussaali vaade. Küll mulle ikka meeldivad need väikeste ruudukestega mosaiikaknad!

Turistilõksus

Käisin rahvamuusikali vaatamas. See siin kohalik tõmbenumber. Mitmele sajale/tuhandele kohalikule talunikule aetakse kostüümid selga, antakse tõrvikud kätte ja pannakse jõe peal ujuva areeni peale väljavalgustatud mägede taustale laulma. Kõrget kunsti selles muidugi ei ole, taotletud supereepikat ka päriselt välja ei venita, aga igav ka õnneks ei hakanud. Tuledemäng oli igati kena lõppude lõpuks. Ja noh, publik oli minu jaoks vähemalt sama huvitav kui etendus ise.

Aga mis tegi õhtust sündmuse, oli muidugi see, et sai minna välja kultuuri vaatama. "Kloostrist" lasti välja üheks õhtuks ja ega ma pole suutnud tuvastada siinkandis ühtegi muud kontserti-galeriid-kino-teatrit ega muud taolist päris asja.  Nagu Jesse üks kord selgitas: hiinlasi üldiselt ei huvita kultuur, nad on uhked, et nende vanade aegade kunst oli niivõrd tasemel ja usuvad, et lagi on käes ja mis seal ikka enam punnitada; nüüd on neil iPhone'i vaja. Aga mulle tuleb ikka inimese tunne kohe peale, kui saab "kuhugi minna".

Mutukad.

Lihtsalt. Sest mutukad on jälle nunnud. Pärast seda, kui ma sääsevõrgu ostsin ja voodi kohale riputasin. Miks Eestis sääsevõrke ei kasutata? Need on ju nii imelised asjad.