Pühapäev, 26. mai 2013

hallo, kosmos ja tundmatuse tundmine (paastujärgne pusle II)


kolmapäeva hilisõhtul:

nägu ja nahk aga on ikka veel teema. teema, mis muudkui venib - nägu hakkaks nagu paranema, aga siis hakkab terve ülejäänud keha sügelema, siis läheb nägu jälle hullemaks. oeh noh. siililegi selge, et tüütu ja piinav. aga mul on nüüd (22.05. - toim) tunne, et ma sain koerast üle ja ainult saba on veel jäänud.


mul on see va lööve peal käinud 23 aastat, onju. ma usun, et ma võin selle üheks algpõhjuseks märkida ühe lapsepõlve haiglasviibimise, mis sisaldas väga vängeid ravimeid, millega mu nelja-aastane maks toime ei tulnud. selle allergiaga on püütud võidelda algusest peale ja vääääga mitmel eri moel. aga ma sain nüüd vist pihta, milles asi on. me (mina ja mu ema - ilmselgelt viieaastane laps ei lähe ise allergoloogi/homöopaadi/ekstrasensi/jne juurde) otsisime alati põhjust ja lahendust väljastpoolt.

lootus, et mingi salv selle ära ravib on ilmselgelt rumal, kuna tegu on mingi sisemise jama sümptomiga. aga noh, leevendamine on ka miski. kuid asja lahendamiseks tuleb tegeleda sisemise jamaga. selles valguses tuleb lootus, et äkki muutes oma toitumist või paastudes tuleb kehast mürk välja ja enam ei pea nahk maksa toetama. see ka ei aidanud otseselt. sest. nüüd tuleb mängu see, mis mulle siin õpetatakse: iga vigastus paraneb aastaga - see, mis aasta möödudes edasi valutab, on traumaga kaasnenud läbi elamata emotsioon. läbi elamata emotsioon võib olla mis tahes pinge/valu/sügelus/ebamugavustunne kehas, nii et emotsioon on väga füüsiline asi. see on see, millega tuleb tegeleda. aga kuidas? vastus: õpi õigesti mediteerima.

edasi tuleb klassika: tunne oma pinget. hinga läbi selle. mine sellega kaasa. vaata, kuhu see sind viib. see on pimesi tundmatusse minemine, seega peab sundima ennast proovima. palju kordi. ehk lohutab see, kui pidada meeles, et iga pinge on ühtlasi stagneerunud loomisenergia. tundub nii lihtne asi, ometi on nii keeruline koondada piisavalt enesedistsipliini, et seda asja teha, kuni ta tehtud saab. ja tõesti, ma nüüd jõudsin sinnamaale, et ma lõpetasin oma sügelemise ignoreerimise ja vapra talumise ja enesehaletsuse - mingil hetkel hakkasin tundma, kui palju energiat imeb pidevalt endale korrutamine, et "mu punane-sügelev-koledamast-koledam nägu ei takista mind naeratamast ja elu nautimast" - ja läksin pingega kaasa. ja seekord tuli mul see välja ka.

füüsiliselt tähendab mu näoallergia sellist tunnet, nagu keegi lükkaks sulle teravat nõela põske. kord ühte punkti, kord teise, siis kolmandasse jne. seda tunnet tahaks hullult ära kratsida, aga ei tohi. kui ei kratsi, siis tunned, et sealt valutäpist jookseb peenike valuniit sügavale keha sisse. ja kui seda niiti pidi oma tähelepanuga piisavalt kaugele ja järjekindlalt edasi (tundmatusse!) minna, siis jõuab kohale. seal lõpus on üks väike eufooriaplahvatus. see tundub nii sürr ja vastuoluline, et nii ebamugav aisting viib läbini positiivse emotsioonini. vabanemise tunne. nagu keegi teeks sulle maailma parimat peamassaaži. istud ja ei oska muud mõelda, kui et: wooow! sinna ma siis jõudsin viimase kahe päeva sees. ja mu nägu hakkas paranema. ja mu keha ei sügele enam nii nagu varem. ja ma saan magada. ja ma olen hakanud nii palju kirjutama. in order to be healthy, you need to FEEL health, öeldakse meile siin. ja ma tunnen tervist. wow. kas sellega ongi nüüd kõik, muidugi ei tea. igatahes hoian nüüdsest erilise hoolega oma ebamugavustunnetel silma peal.

--

neljapäeva hommikul:

koer! koer näitas mulle ette, kuidas see käib. hängisin nädalavahetusel koeraga. ta istub sinu kõrvale ja hakkab ennast sügama-näksima, ühesõnaga teeb enesemassaaži. ja niimoodi pikalt, ülima põhjalikkuse ja süvenemisega. ta viitsib tund aega järjest. mingil hetkel läks mul mingi antenn tööle ja hakkasin füüsiliselt tundma seda, kuidas koer oma tegevust naudib. see on seesama peamassaaži tunne, ainult, et keegi ei masseeri sind. sinu kõrval istub lihtsalt koer, kes masseerib iseennast.

täna hommikul, kui koer jälle minu kõrvale istuma tuli, panin siis pildi kokku. see ongi sama vabanemise tunne, milleni ma eile mediteerides jõudsin, ainult et koeral on see paremini käpas (pun intended!). tal tuleb see täiesti loomulikult. pingevabalt. mina ikka punnitan, et välja tuleks, temal voolab energia täiesti takistamatult. koer näitas mulle ette, mis ma tegema pean. aitäh, fufi!

minu paranemine pole mitte millegi katkise parandamine, vaid puhas energia vabastamisest tulev nauding. muudkui aga kratsi ja parane. nii kui sellest aru saad, näed, et oled oma häda näinud mingi suure koletisena ja selle mentaalse konstruktsiooni loomise ja üleval hoidmise peale on läbi aegade nii palju energiat kulunud ja nüüd saab selle ka vabaks lasta. kaks kärbest ühe hoobiga.

--

pühapäeva õhtul:

võtsin mitu päeva hoogu ja kogusin julgust ja käisin reedel lõpuks jälle massaažis ja seekord nahk ei plahvatanudki massaaži peale nagu eelmistel kordadel. kas tõesti on sel jamal nüüd lõpp? kui nii, siis ma olen igal juhul sillas, sest lõpuks leidsin oma tervise üles ise. enda seest. võimas tunne.

2 kommentaari:

  1. Wow! Võimas lugeda.. täiesti kujutan ette seda. Ma olen ka seda valu ja keha pingete tunnetamist taiji aegadel päris kõvasti ise harjutand. See on tõeliselt ainus võimalus mingite asjade lahendamiseks, enne kui need hulluks ajavad ja sind koguaeg su enda kehast välja ajada üritavad.. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. justtäpselt. see enda kehast välja pressimise muster on nii automaatne ja nii energiat sööv - ja selle kombe välja praakimine on üks suuuuuur ümberõppimine. eks ma üritan, iga päev, kogu aeg, keskkond soosib õnneks:)

      Kustuta

ütle midagi!
say something!