Eksamipalavik

Mediteerimine. Mul ei olnud selleks kunagi piisavalt kannatust. Istudeski oli alati nii ebamugav, et karju appi. Kuni mu ellu tuli Hiina ja spetsiaalselt mediteerimiseks mõeldud, aga muidu igati tavaline tatrapadi, mis istumise alla käib. See muutis mu elu, selle peale muutus kogu üritus paugult tehtavaks. Mugav muidugi ei hakanud - meistri sõnad, mida me iga päev kuuleme: "We don't practice qigong to feel better, we practice qigong to feel more." (Me ei tee qigongi selleks, et enesetunnet parandada, vaid selleks, et rohkem tunda.) Igasugu pingeid muudkui mullitab pinnale ja uued kihid kooruvad lahti, aga on talutavalt ja põnevalt ebamugav.

Küll aga on suht jõhker too ülal pildil kujutatud tegevus ehk seistes mediteerimine. Teoreetiliselt peaks see olema sama mõnus, nagu õhtul pehme teki alla pugemine. Nojah. Eks tehke proovi, kaua ise jaksate taolist asendit hoida ilma, et pea otsas plahvatama hakkaks. Ja just pea töötab seda harjutust tehes vastu kisendades keha kohta igasuguseid lollusi nagu "Appi, kui valus!!!" ja "Siia ma suren!!!". Ühesõnaga, kui meil siin läheb selle õppeprogrammiga nii, nagu plaanid ette näevad, siis tuleb meil sügisel übereksam. Teoreetiline kirjalik osa loomulikult, kuid praktiline osa ka ehk siis kaks tundi järjest seistes mediteerimist. Mhmh. Kaks tundi. 120 minutit. Järjest. Apua. Ma olin enda üle kohutavalt uhke, kui nädalat paar tagasi 20 minutit vastu pidasin. Nüüd harjutame iga päev pool tundi. Nii see raudne särk meile ühel heal päeval selga kasvab. Ulme, mis tundub iga päevaga terake vähem ulmeline...

"Daoists don't meditate to relax, they relax to meditate - that's the real chocholate," nagu meile siin päevast päeva korrutatakse. (Daolased ei mediteeri selleks, et lõdvestuda, nad lõdvestuvad selleks, et mediteerida - päris šokolaad on peidus seal.)

hallo, kosmos ja tundmatuse tundmine (paastujärgne pusle II)

kolmapäeva hilisõhtul:

nägu ja nahk aga on ikka veel teema. teema, mis muudkui venib - nägu hakkaks nagu paranema, aga siis hakkab terve ülejäänud keha sügelema, siis läheb nägu jälle hullemaks. oeh noh. siililegi selge, et tüütu ja piinav. aga mul on nüüd (22.05. - toim) tunne, et ma sain koerast üle ja ainult saba on veel jäänud.

mul on see va lööve peal käinud 23 aastat, onju. ma usun, et ma võin selle üheks algpõhjuseks märkida ühe lapsepõlve haiglasviibimise, mis sisaldas väga vängeid ravimeid, millega mu nelja-aastane maks toime ei tulnud. selle allergiaga on püütud võidelda algusest peale ja vääääga mitmel eri moel. aga ma sain nüüd vist pihta, milles asi on. me (mina ja mu ema - ilmselgelt viieaastane laps ei lähe ise allergoloogi/homöopaadi/ekstrasensi/jne juurde) otsisime alati põhjust ja lahendust väljastpoolt.

lootus, et mingi salv selle ära ravib on ilmselgelt rumal, kuna tegu on mingi sisemise jama sümptomiga. aga noh, leevendamine on ka miski. kuid asja lahendamiseks tuleb tegeleda sisemise jamaga. selles valguses tuleb lootus, et äkki muutes oma toitumist või paastudes tuleb kehast mürk välja ja enam ei pea nahk maksa toetama. see ka ei aidanud otseselt. sest. nüüd tuleb mängu see, mis mulle siin õpetatakse: iga vigastus paraneb aastaga - see, mis aasta möödudes edasi valutab, on traumaga kaasnenud läbi elamata emotsioon. läbi elamata emotsioon võib olla mis tahes pinge/valu/sügelus/ebamugavustunne kehas, nii et emotsioon on väga füüsiline asi. see on see, millega tuleb tegeleda. aga kuidas? vastus: õpi õigesti mediteerima.

edasi tuleb klassika: tunne oma pinget. hinga läbi selle. mine sellega kaasa. vaata, kuhu see sind viib. see on pimesi tundmatusse minemine, seega peab sundima ennast proovima. palju kordi. ehk lohutab see, kui pidada meeles, et iga pinge on ühtlasi stagneerunud loomisenergia. tundub nii lihtne asi, ometi on nii keeruline koondada piisavalt enesedistsipliini, et seda asja teha, kuni ta tehtud saab. ja tõesti, ma nüüd jõudsin sinnamaale, et ma lõpetasin oma sügelemise ignoreerimise ja vapra talumise ja enesehaletsuse - mingil hetkel hakkasin tundma, kui palju energiat imeb pidevalt endale korrutamine, et "mu punane-sügelev-koledamast-koledam nägu ei takista mind naeratamast ja elu nautimast" - ja läksin pingega kaasa. ja seekord tuli mul see välja ka.

füüsiliselt tähendab mu näoallergia sellist tunnet, nagu keegi lükkaks sulle teravat nõela põske. kord ühte punkti, kord teise, siis kolmandasse jne. seda tunnet tahaks hullult ära kratsida, aga ei tohi. kui ei kratsi, siis tunned, et sealt valutäpist jookseb peenike valuniit sügavale keha sisse. ja kui seda niiti pidi oma tähelepanuga piisavalt kaugele ja järjekindlalt edasi (tundmatusse!) minna, siis jõuab kohale. seal lõpus on üks väike eufooriaplahvatus. see tundub nii sürr ja vastuoluline, et nii ebamugav aisting viib läbini positiivse emotsioonini. vabanemise tunne. nagu keegi teeks sulle maailma parimat peamassaaži. istud ja ei oska muud mõelda, kui et: wooow! sinna ma siis jõudsin viimase kahe päeva sees. ja mu nägu hakkas paranema. ja mu keha ei sügele enam nii nagu varem. ja ma saan magada. ja ma olen hakanud nii palju kirjutama. in order to be healthy, you need to FEEL health, öeldakse meile siin. ja ma tunnen tervist. wow. kas sellega ongi nüüd kõik, muidugi ei tea. igatahes hoian nüüdsest erilise hoolega oma ebamugavustunnetel silma peal.

--

neljapäeva hommikul:

koer! koer näitas mulle ette, kuidas see käib. hängisin nädalavahetusel koeraga. ta istub sinu kõrvale ja hakkab ennast sügama-näksima, ühesõnaga teeb enesemassaaži. ja niimoodi pikalt, ülima põhjalikkuse ja süvenemisega. ta viitsib tund aega järjest. mingil hetkel läks mul mingi antenn tööle ja hakkasin füüsiliselt tundma seda, kuidas koer oma tegevust naudib. see on seesama peamassaaži tunne, ainult, et keegi ei masseeri sind. sinu kõrval istub lihtsalt koer, kes masseerib iseennast.

täna hommikul, kui koer jälle minu kõrvale istuma tuli, panin siis pildi kokku. see ongi sama vabanemise tunne, milleni ma eile mediteerides jõudsin, ainult et koeral on see paremini käpas (pun intended!). tal tuleb see täiesti loomulikult. pingevabalt. mina ikka punnitan, et välja tuleks, temal voolab energia täiesti takistamatult. koer näitas mulle ette, mis ma tegema pean. aitäh, fufi!

minu paranemine pole mitte millegi katkise parandamine, vaid puhas energia vabastamisest tulev nauding. muudkui aga kratsi ja parane. nii kui sellest aru saad, näed, et oled oma häda näinud mingi suure koletisena ja selle mentaalse konstruktsiooni loomise ja üleval hoidmise peale on läbi aegade nii palju energiat kulunud ja nüüd saab selle ka vabaks lasta. kaks kärbest ühe hoobiga.

--

pühapäeva õhtul:

võtsin mitu päeva hoogu ja kogusin julgust ja käisin reedel lõpuks jälle massaažis ja seekord nahk ei plahvatanudki massaaži peale nagu eelmistel kordadel. kas tõesti on sel jamal nüüd lõpp? kui nii, siis ma olen igal juhul sillas, sest lõpuks leidsin oma tervise üles ise. enda seest. võimas tunne.

paastujärgne pusle

panen ikka veel paastujärgset puslet kokku. iga päev lisandub uusi tükke. ühtlasi jätkub meie qigongi programmis puhastumisteemat veel kaheks nädalaks. nii et järgnevad killud on küll omavahel seotud, aga erinevatel päevadel kirjutatud ja neid tuleb veel…

—

kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis paastu kõige hullem osa tuli pärast paastu lõppu. käisin jalamassaažis, mille peale läks mu nägu nii nässu, nagu ta mitte kunagi olnud ei olnud. see oli eepiline. see ei olnud minu nägu. kunagi ma näitan pilti ka, aga praegu on see veel liiga lähedal ja liiga…. uhh. nüüd siis hakkan jälle korda saama. loodetavasti.

—

täna (16.05. - toim) läksime lõpuks india restorani. ja nils tegi mulle teatavaks, et mu nägu on muutunud. nunnumaks. cuter than before, oli see, mis ta ütles. mille peale ma tänasin teda ja vastasin, et tegelikult olen ma ikka veel veits paistes, aga mu iseloom on küll vahepeal paremaks läinud. või vähemalt olen ma nüüd rohkem mina. sest emotsionaalselt on tõepoolest märgatavalt kergem olla. entusiasmile ja motile pääseb lihtsamini ligi, asjad ei ärrita.

—

selle üks sümptom ongi see, et ma saan nüüd nilsiga hästi läbi. ma ütlesin ennemalt, et ta on liiga udu ja ta veits ärritas mind, aga siis tuli moment, kui ta vihastas mu peale ja ma panin ta nii õrnalt ja elegantselt paika, et suutsin iseennast ka selle käigus paika panna. healing crisis. nüüd mina ei ärrita enam teda ja tema ei ärrita enam mind. tõsiselt, nagu oleks seina vahelt ära võtnud. enamgi veel, me nagu kiirgaks sooja üksteise poole. ma olen enda üle nii uhke. tõsiselt, konfliktide lahendamine on minu jaoks alati nii ebamugav, aga nokurat, muudkui elan ja õpin ja arenen! ja noh, nilsile ka muidugi tunnustus selle eest, et ta vastuvõtlik oli ja asja vihaga ego seljas ratsutades palavamaks ei kütnud. win!

—

to be continued…

Julgusest II: seiklejate üleromantiseerimine

Paigal olevad inimesed kadestavad reisivaid inimesi. Klassika! Ikka unistatakse, et kui ainult saaks rohkem reisida. Vaadatakse imetlusega inimesi, kes oma elu on suutnud niimoodi sättida, et on selle ihaldusväärse reisimisvabaduse kätte saanud. Loetakse “Neljatunnist töönädalat” ja Petrone Prindi Minu-raamatuid, kuulatakse raadiost Hendrik Relvet, laigitakse Facebookis Roy Strideri koerte pilte, käiakse Tom Valsbergi kontserdil ja mõeldakse, et oh sa poiss! No on alles elu!

Vähemalt mina kadestan. Kadestan kõiki neid, kelle töö ei seo neid kõvasti Eesti ja eesti keele külge kinni. Kurb on olla kontori külge liimitud.

Aga kui ma suudan ennast lõpuks sellesse olukorda panna, et ma nüüd reisin pikalt, siis see eksootikaihalus kaob. Ma ei tunne ennast vaba ja müstilise seiklejana. Ma tunnen ennast lolli turistina. Või tavalise väsinud inimesena, kellel on kohvrielust villand ja kes läheks hea meelega koju tagasi. Kultuurišokk (no nimetagem siis seda nii) hiilib vägisi ligi - sa võid endale kas või kümme tuhat korda öelda, et oled vaba nagu lind, et ajutised ebamugavused ei vii sind rööpast välja ja et kõik on fantastiline - kultuurišokk tuleb ikka. Isegi kui kõik ongi fantastiline. See on paradoks, aga see on ühtlasi ka tõsi. Iseenda eest ei saa nimelt põgeneda!

Välja arvatud juhul, kui sa oled läinud õppima mediteerimist ja qigongi. Siis ei ole meelerahuga lood nii nutused. Nii et praegu on seis 2 : 1 minu kasuks. Mäng käib.

Julgusest

Üks armas inimene kirjutas mulle ja küsis, kust leida julgust, et niimoodi tundmatusse hüpata, nagu ma tegin. Pealtnäha ma tõesti viskasin lusika väga äkki nurka. Peaaegu üleöö. Eks ma siis panen siia kirja ühe versiooni asjade kulgemisest.

—

Ma küll armastan ennast mõistlikuks, tasakaalukaks ja läbimõtlevaks inimeseks pidada, aga tõsi on see, et olen üks rahutu loom. Kui horoskoobist pihta hakata, siis vaatab vastu üks suur voolav vesi ja salapärane muutlik kuu. Teisalt on mul ikka olnud suhteliselt püsivad suured soovid. Kelleks ma saada tahtsin, selleks ma ka sain. Tahtsin Eestist ära, läksingi. Tahtsin Hiina daokloosrisse, nüüd omal moel olengi. Tahan oma tervist korda saada, nüüd ongi fookus sellel. Aga nende suurte asjade vahele on jäänud palju rahutut otsimist ja tõmblemist.

Enne Aafrikat teadsin, et mul on vaja välismaalelamise kogemuse linnuke kirja saada. Sain, aga sain ka palju muud. Siia planeedile kuulumise tunde - ilma milleta on lai silmaring päris kuiv ja elutu asi - ja iseenda kohta väga palju teada näiteks. Ja ka seda, et enda kohta on veel väga palju teada saada. Niisiis olen kogu aeg rahutult otsinud seda õiget kohta, et kuhu siis edasi. Eesti on õige, Eesti jääb koduks, aga ta ei saa olla minu jaoks ainus. Esiteks ei näita mugav kodu sulle peeglit samamoodi nagu võõras koht. Teiseks on Eesti talve pime ots minu jaoks esialgu ikka väga raske.

Aga Hiina. Hiina hakkas meelitama siis, kui sai selgeks, et taiji on minu jaoks õige asi. Tuli isu selle kunsti sünnimaa üle vaadata ja ehk mõni nipp üles korjata. GLEN tuli päevakorda ja ma oleks läinud ükskõik millisesse siinkandiriiki, aga too aasta oli menüüs peale Gruusia ainult Aafrika. Niisiis tuli Aafrikasse minna ja mul on hea meel. Olen nüüd natuke targem ja oskan siin Aasias pakutavaga rohkem pihta hakata.

Ühesõnaga kui panna pikale talvele otsa tapvalt pingeline töö (töö ise meeldib, muide), siis ma hakkan rabelema ja paaniliselt väljapääsu otsima. Tundsin, kuidas Aafrikast toodud uus perspektiiv hakkab käest libisema. Keskkond ei toeta mu väärtusi ja üksi on raske. Pidi muutuma kas töö või kliima või võime neid taluda. Ja ma otsisin väljapääse, erinevaid, kohalikke, välismaiseid, üksteise järel. Siis väsisin ära ja otsustasin, et nüüd küll aitab. Ma olen rahul sellega, mis praegu on ja annan olukorras endast parima. Leppisin selle mõttega. Kolm nädalat läks mööda ja sattusin suvalise guugeldamisega siinse programmi peale. Lugesin kodulehte ja süda lõi aina kiiremini. Sain aru, et kui ma nüüd seda ära ei tee, siis ma kahetsen elu lõpuni. Segusse lisandus veel paar kokkusattumust ja nagu pusletükid oleks kokku läinud…

Aga Hiina kui tundmatu ja hirmus koht? Ta ei ole hirmus. Hiina on turvaline - seda väidab iga reisijuht. Mu praeegune kodulinn on Eestist vaat et turvalisemgi. Pealegi oli mu vennatütar mitu aastat Hiinas elanud - tõend sellest, et midagi pole karta. Vanaisagi käis mul Hiinat Jaapani okupatsiooni alt vabastamas (ei pane vabastamist jutumärkidesse, sest hiinlased on nõus, et vabastamine leidis aset) ja ei juhtunud temaga muud midagi peale selle, et kirsad läksid hallitama… Mingi magnet tõmbab meid siia. Ja tõesti, LAV-iga võrreldes on see siin minusuguse jaoks täielik vatitupsuriik ja isegi LAV-i paranoiaõhkkonnaga oli võimalik kohaneda ja ära harjuda. Kõige hirmsam asi, mis siin juhtuda saab, on see, et keegi tõmbab hinnaga alt, sest ma ei oska rääkida ega lugeda. Aga täpselt sama asi juhtub tšarteriga Egiptusesse päevitamisreisile minnes ka.

—

Nii et vastus küsimusele on, et ma ei tea, kust julgust võtta, sest ma ei hüpanud tundmatusse. Ma läksin vooluga kaasa. Ma olin sunnitud otsustama, ülejäänu juhtus ise. See kõlab ehk ülearu dramaatiliselt, aga mu minek oli ellujäämise küsimus. Ma küsiks hoopis, kuidas lahti lasta sellest, mis koju maha jääb. Kuidas nautida siin ja nüüd olemist ilma, et mõtleks, et jään ilma valgetest öödest, puude lehte minemise ajast, rattasõiduhooajast, sirelite õitsemisest, sugulastest, suvilaremondist, Tänassilmasaunast, sõpradest, kinoskäimisest, rabadest ja metsamatkadest, mustikatest ja kukeseentest ja Sigur Rosist Positivusel… Ma igatsen kõiki neid asju olgugi, et mõistus teab, et tagasi tulles on mul selline tunne, nagu midagi poleks muutunud.

Seitsmenda päeva õhtu

Istun oma toas, kuulen eemalt eepilist mussi.Esimene mõte: Hermanni tornis lastakse loojangul lippu alla!Teine mõte: Aaa, ma olen Hiinas.

—Ma kaalun 56 kilo (kaal näitas 57, aga kingad-riided-kott olid seljas, nii et lahutasin ühe sümboolse kilo maha). Polegi nii dramaatiline, kui tookord, kui ma haige olles ennast 53-kiloseks ropsisin ja nii nõrgaks jäin, et terveks saades ei jaksanud bussipeatusesse kõndida. Samas lemmikkleit, millega ma plaanisin india restoranis dieetimise lõppu tähistada - naeruväärselt suur. Ühesõnaga olen suurepärases rannavormis. Ilgelt tobe on mõelda, et ma kaalusin keska ajal mingi kilo rohkem ja pidasin ennast liiga pekiseks. Oeh. Lapsed on lollid. Kehamassiindeks on mul muide praegu 18.93 - kõõlun normaalsuse (19-24) piiril. Trivia fakt: eelmise aasta märtsis kaalusin umbkaudu 66-67 - mu rekord, siis hakkasin hästi tasapisi alla võtma, sest jätsin maha piimatooted jpm. Et siis olen mullusest 10 kilo kergem. Päris nii see ilmselt siiski ei jää. Ja ma ei nuta.

—Tähtis point: paastuma peaks ka tervislikult sööjad, sest ka kõige tervislikum toit ja tegevus jätab endast mingi jälje.


—Rääkisin, et jõud on tagasi ja tuju hea. Noh, eile käisin ülekeremassaažis ja see oleks nagu mingit lülitit vajutanud. Kõik negatiivsed emotsioonid purskasid välja, nägu läks nässu tagasi ja jõud kadus ära. Pool päeva läks aega ja kõvasti pidi veva nägema, et ennast tagasi saada. Aga siin ma nüüd olen. Loodetavasti saan ka oma näo kunagi tagasi. Niuts.


—Tänane unenägu rääkis suremisest ja surnust elluärkamisest.
—
Nii. Jõin just tassitäie oliiviõli ära, poole sidruni mahla, törtsu ingverimahla ja küüslauguga. The Ultimate Liver Flush on selle kokteili nimi. Nüüd peab paremale küljele pikali heitma ja magama jääma. Ja homme tulevad maksakivid vmt välja. Tehke järgi. Kevad on maksa puhastamise aeg. Muide samu koostisaineid näiteks salatikastmes kasutades, teete oma maksale pai.

—
Homme hommikul saab süüa! Ja ei pea enam seda kohutavat savi sisse jooma! Peaks ruttu-ruttu magama minema!

Paastu viies päev: kõige hullem on möödas

Täna ärgates oli selline tunne, et jõud on tagasi. Kolmandal päeval ta kadus täielikult - sain hirmsa kõhuvalu ja ei püsinud jalul. Ei midagi eepilist, suremise tunnet ei olnud, aga intensiivselt ebameeldiv siiski. Või noh ebameeldiv on vale sõna, sest ma tervitasin ja tänasin seda valu, kuna see on paranemise võõrandamatu osa.

Neljandal päeval hakkas jõud tasapisi tagasi tulema. Hommikul ajas mõte ravimteest südame pahaks nii, et lasin üle. Õhtul juba sai võtta. Ühtlasi alates eilsest hakkas allergia mu näost pagema ja nägu paugust inimese näo moodi minema. Täna, viiendal päeval on veel parem. Ideaal pole veel käes, aga kõik märgid osutavad hea poole.

Peale selle sattusin eile Hiina sauna ja sain minikultuurišoki, aga see väärib eraldi sissekannet. Järgnes jalamassaaž. Mis algas õlgade masseerimisega ja ma ütlen teile - oi-va-li-ne! See imeline poiss leidis üles selle koha mu kaelas, mis läks nässu, kui ma LAV-is autoõnnetusse sattusin, kaela turvavööga ära põrutasin ja mis ühe mu käe tuimaks muutis ning siiamaani tunda annab näiteks sellega, et olen patjade suhtes väga valivaks muutunud. Ja ma ütlen teile, ma käisin pärast seda lopsu Eestis kiropraktiku juures ja massaažis ja ei midagi… Aga see eilne poiss leidis selle koha üles ja ajas oma sõrmed sügvale sinna sisse ja lasi pinge sealt välja. Tundsin, kuidas elekter jookseb kaelalülide vahelt keskmise sõrme otsa välja! Nüüd on mul selline õnnis paranemis- ja vabanemisvalu kaelas, et tahaks ta ära kodustada!

Ekstratore on muidugi veel see mõte, et kaela korda saamiseks tuli mul jalamassaaži minna. No heihoo.
Seda ka, et kõht ei ole veel tühjaks läinud. Sellegipoolest guugeldasin pool ööd retsepte. Isetehtud Bounty šokolaad, maasika-rabarberi french toast mmm…

Pluss: Jesse kirjutab ka kodustele blogi ja tal on üks tore sissekanne detoxi/paastu kohta, nats teoreetilisem ja üldharivam, kui mina viitsin. Inglise keeles. Lugege siit.

Elus, paastu teine päev

Pole kirjutanud, sest kõvaketas ütles üles ja arvuti käis naaberlinnas parandamisreisil. Ühest küljest olgu neetud Steve Jobs ja kõik tema leiutised. Teisest küljest jumal tänatud, et see juhtus Hiinas, kus õunakesi parandatakse mõistliku raha eest, olgugi et parandusest tulles pidin kreepsu saama, sest ekraanil oli kõik hiinakeelne. Kõik mu failid on kadunud muidugi. Hüvasti neile siis. Muud midagi kui et kõik elulised asjad alati pilve!

—
85% söömisest tehakse emotsionaalsetel põhjustel, mitte näljast. Nii räägitakse meile siin. Eks ta umbes nii olegi - ma ei mäletagi, millal ma viimati sõin, sest kõht oli tühi, mitte selle pärast, et mingi isu oli.
Ehk siis üle nädala pidasime paastuks valmistumise detox-dieeti, mis tähendas ainult selliste asjade söömist, mis keha aina aluselisemaks muudavad. See tähendab palju puuvilju (mitte liiga magusaid), värskelt pressitud puu- ja juurviljamahlasid, kõrvitsa-porgandi püreesuppi, leotatud mandleid, ingveri-sidruni teed ja putru, mis tehtud punasest riisist ja teradest, mille ingliskeelne nimi on job’s tears ja mille eestikeelset nime ei suutnud ma internetist leida*. Lisaks kurkum, cayenne’i pipar, purustatud seesamiseemned, maitsepärm, hall sool… Viimane kui asi, mis me sõime, oli jube maitsev. Dieedi eelviimasel päeval sõime tahkest kraamist ainult puuvilju, viimasel olime mahla peal.

Eile oli siis paastu esimene päev. Kuigi idee poolest ei peaks paast söömist sisaldama, on meil päevas vaja sisse valada neli erinevat ravimteed ning mitu korda päevas magnetsavi ja maksaloputusmahla sisse juua. (Maks muudkui hülgab mürke, ikka naha kaudu välja, st mu allergia pole sada aastat nii hull olnud.)

Ühesõnaga ma pole nüüd neli päeva päris toitu söönud ja kõht pole siiani tühi olnud. Aga oi-oi-oi, kuidas ma toidust unistan… Tahaks kommi ja pitsat ja sushit ja india restorani ja šokolaadi ja saiakest ja… Aga sinna on aega. Praeguseks on olemine nõrgavõitu ja aeglane, aga igati mõnus. Homme, kolmandal päeval pidi asi hulluks minema. Siis algab see va autolysis, mis tähendab üldjoontes seda, et igasugu jamast tehtud rakud lülituvad enesehävitusrežiimile, järgneb paranemiskriis jne. Emotsioonid jätavad endast kehasse maha keemilise jälje ja selle väjapressimine pidi väga intensiivne olema. Ilmateade lubas surmalaadseid kogemusi igatahes. No saab näha.

Viis päeva paastu veel, siis hakkab retox-dieet, hakkame jälle sööma, aga hääästi tasapisi. Nii et sinna india restorani pääsemiseni tuleb veel kaua kannatada.

Kulminatsioon on. Viimase kuue aasta jooksul on mu arusaamine sellest, mis on hea ja maitsev pea peale pöördunud. Kuidas ma pelmeene, omletisaiu ja ahjupraadi armastavast tudengist muutusin tasapisi kellekski, kes peab suppi ja salatit võrdselt asjalikuks toiduks, kuni jõudsin lihast välja kasvamise ja piimatoodetest loobumiseni… Suudaks veel suhkrust lahti öelda, oleks eriti hea. Pean vajalikuks märkida, et ma ei ole 100-protsendiline toidunats - ma söön vajadusel ikka veel enam-vähem kõike, aga püüan siiski tervise (ja eetika) poole hoida. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte. Nüüd siis marss, kõik kuhjunud jama, kehast välja.

Ma ei oska öelda muud, kui et söömine on kohutavalt tähtis. Kohutavalt. See mõjutab enesetunnet nii palju, et söömine on elu ja surma küsimus kõige laiemas mõttes. See määrab tervise, suhted ja teovõime. Samal ajal, kui inimene mitu tundi päevas toidupohmellis leiba luusse lastes kolesteroolimüüri kõrgemaks laob, ei ole tal võimalik oma lastega mängida. Pärast imestavad mõlemad, et miks nad üksteist vaevu tunnevad ja omavahel läbi ei saa. Ja palju muud taolist. Nii et head isu nälga ja olge terved!

*Täiendus: Eda andis lahkelt teada, et job’s tears on eestikeeli pisarhein. Aitähhh!

Strikingly enough, that mind-wandering is a cause rather than a consequence of unhappiness is at once jarring and heartening — it suggests that by training our minds to be more fully present, we’d be honing our capacity for happiness, something Eastern philosophy has long maintained. But perhaps the most surprising and most commanding finding is that even when people’s minds wander off to pleasant things, they’re less happy than when they are fully present in the moment.

- The Science of How Your Mind-Wandering Is Robbing You of Happiness | Brain Pickings