Teisipäev, 21. mai 2013

Julgusest II: seiklejate üleromantiseerimine

Paigal olevad inimesed kadestavad reisivaid inimesi. Klassika! Ikka unistatakse, et kui ainult saaks rohkem reisida. Vaadatakse imetlusega inimesi, kes oma elu on suutnud niimoodi sättida, et on selle ihaldusväärse reisimisvabaduse kätte saanud. Loetakse “Neljatunnist töönädalat” ja Petrone Prindi Minu-raamatuid, kuulatakse raadiost Hendrik Relvet, laigitakse Facebookis Roy Strideri koerte pilte, käiakse Tom Valsbergi kontserdil ja mõeldakse, et oh sa poiss! No on alles elu!
Vähemalt mina kadestan. Kadestan kõiki neid, kelle töö ei seo neid kõvasti Eesti ja eesti keele külge kinni. Kurb on olla kontori külge liimitud.
Aga kui ma suudan ennast lõpuks sellesse olukorda panna, et ma nüüd reisin pikalt, siis see eksootikaihalus kaob. Ma ei tunne ennast vaba ja müstilise seiklejana. Ma tunnen ennast lolli turistina. Või tavalise väsinud inimesena, kellel on kohvrielust villand ja kes läheks hea meelega koju tagasi. Kultuurišokk (no nimetagem siis seda nii) hiilib vägisi ligi - sa võid endale kas või kümme tuhat korda öelda, et oled vaba nagu lind, et ajutised ebamugavused ei vii sind rööpast välja ja et kõik on fantastiline - kultuurišokk tuleb ikka. Isegi kui kõik ongi fantastiline. See on paradoks, aga see on ühtlasi ka tõsi. Iseenda eest ei saa nimelt põgeneda!
Välja arvatud juhul, kui sa oled läinud õppima mediteerimist ja qigongi. Siis ei ole meelerahuga lood nii nutused. Nii et praegu on seis 2 : 1 minu kasuks. Mäng käib.

2 kommentaari:

  1. „Jah, paha lugu, et meie majas pole lifti,“ oli Rein kaastundlik.
    „Oh ei, milleks mulle lift? Väga kena on siin istuda, näete, trepikoja aknast paistab kasepuu! Mul on lugemist kaasas, juustuvõileiva sõin juba ära, mul pole häda midagi. Vaadake, kõik sõltub suhtumisest. Muidugi, võib ju mõelda, et trepid on lihtsalt üks ebameeldiv takistus, mis tuleb ületada nii kiiresti kui võimalik, et neist tuleb orava kombel üles joosta ja kõik. Aga võib ka läheneda asjale nii, et trepp on teekond. Omamoodi matk, isegi seiklus. Võtta selleks aega, astuda pikkamisi, uurida ümbrust. Jääda vahepeal laagrisse, mõtiskleda, meenutada seni läbitud astmeid ja valmistuda järgmiste vallutamiseks. Kui mina trepist üles tulen, siis arvestan ma alati vähemalt tunniga. Ja teate, kui ma siis lõpuks oma korterisse jõuan, siis on selline tunne, nagu oleksin käinud kusagil pikal reisil.“


    A. Kivirähk, "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" 2013

    VastaKustuta

ütle midagi!
say something!