Laupäev, 10. august 2013

Olme, mitte ulme...

Taijiing

UUS ASI. Kui kevadel nuiasid Hiina turistid ennast valge inimesega koos pildile, siis nüüd on välja ilmunud tüübid, kes nuiavad autogrammi. Viimase nädala jooksul olen kolm autogrammi andnud ja terve portsu andmata jätnud. Pool klassikomplekti täit lapsi seisis mul üleeile selja taga samal ajal, kui ma üritasin lennukipiletit bukkida… Neile ütlesin, et oodake, ajan oma asjad korda, siis räägime, aga nad ei oodanud…

LENNUKIPILETID. Ja rongipiletid. 19. augustil ootab mind Henani provints siit kahe provintsi võrra põhja pool ja seal üks ülisuur -  Ping ütleb, et maailma suurim, internet ütleb, et Hiina suurim, aga seega tõepoolest ka maailma suurim - rahvusvaheline taiji võistlus-festival. Meie kooli sellid võistlevad, ma vahin niisama uhket vaatepilti. Avatseremoonia tuleb vägev, ekskursioonile viiakse Chenide külla ehk kohta, kus taiji välja mõeldi. Lisaks veel Shaolini templisse ja Yuntai mäele kah. Sellega asi ei lõpe. Kui see taijijant läbi saab ning kuna me juba nii kaugele põhja oleme lennanud, siis otsustasime, et lähme ikka Pekingisse välja ja teeme Hiina müüri juures pilti kah. Põneeeeevvv!

NÕELRAVI. Nahateemaline piinlemine ammendas ennast ja läksin lõpuks arsti juurde. Ja mis te siis arvate - see töötaski! Ma ei taha siiamaani seda imet hästi uskuda, aga uskumatult normaalne on olla. Apua, kui  lihtsalt see tal käis. Nõelad kolmveerandtunniks näkku, väike imerohi keeta, nii kolm päeva ja energia on tagasi ja nägu paraneb ja saan jälle öösel magada ja eluisu tuleb tagasi. See viimane sai vahepeal ikka päris otsa. Nii et olen nüüd nõelraviusku küll. Või on veel iiga vara rõõmustada? Hoidkem pöialt, et see pööre paremuse poole püsima jääb. On the downside - ma ei tohi enam süüa maailma parimat puuvilja, mangot. Kaua-kaua. Niuts.

LIIGA PALAV. Liiga palav on. Mul on peal mu igaaugustikuine isu, et nüüd võiks nädal aega kurja sügist olla ja siis võiks suvi samas vaimus edasi minna… Tegelt ikka mitte samas vaimus. 40 kraadi on palju mu jaoks. Mh. Sügis saab mul siin see-eest meeldiv olema.

MA OLEN LIIKLUS. Mul on siinse liiklusega armastan-vihkan suhe. Mitte keegi mitte ühestki reeglist kinni ei pea ja keegi kellegi suhtes viisakas ei ole. Sellist nalja ikka ei ole, et sõidad rattaga ja mööduv auto teeb sulle nõksa ruumi. Pigem teeb ta sulle pasunaga kerge šokiteraapia. Ratta/motikarada pargitakse pidevalt kinni ning mu erilised lemmikud on need uniselt süüdimatud vastassuunavööndis rollerdajad. Võiks arvata, et jube ebaturvaline, aga no ei. Täiesti okei on. Esiteks pole mingit kahtlust, et siin rattur mitte ei takista liiklust, nagu kodumaal, vaid ta ON liiklus. Neid on lihtsalt nii massiliselt, rohkem kui autosid. Safety in numbers tõepoolest. Et keegi autoteel joont ei järgi ja viisakas ei ole, tähendab muidugi seda, et võib ise ka oma sisemise ossi vabaks lasta, kuid eelkõige seda, et kõik on jube tähelepanelikud, sest ootamatused on täiesti ootuspärased. Ja siis ka seda, et kõik on aeglased. Mina aga lihtsalt ei oska veel seda asja nii rahulikult võtta. Õpin tasapisi, aga teinekord tuleb mul ikka veel mootorsõidukitest möödasõite sooritada. Millegipärast on iga kord, kui see juhtub, natuke piinlik.

1 kommentaar:

ütle midagi!
say something!