Esmaspäev, 5. august 2013

Saast ja suplemine


Li jõgi Yangshuos
Kirjutasin siin ennist, kui väga õnnelik ma olen, et puhtama jõe äärde elama kolisin ja et Hiina vajab ärategemist, siis jätsin mõttekäigu meelega pooleli ja vahetasin teemat… Kuigi ma tean VÄGA HÄSTI, et Hiinas on saatatusega asjad VÄGA HALVASTI, siis siin olles, oma elu nautimise võimaldamiseks, olen püüdnud sellest mõtlemist vältida. Nils ei käi näiteks ujumas, tüüpiline sakslane, kardab. Kaplinnas oli mul ka sakslasi, kes ujuma/surfama ei läinud, sest kartsid haisid. Haid seal muidugi aeg-ajalt näole andsid, teoreetiliselt vähemalt, aga inimesi oli vees tavaliselt siiski palju rohkem ja profid haivahid pealekauba alati kohal. Ma üldistan siin suht julgelt, aga tasakaalukas, alalhoidlik ja ettevaatlik rahvas on sakslased. Ja seda mõnikord lausa igavusse kalduvalt. Aga mina ei kujuta ette sellist asja, et elan veekogu ääres 40kraadise kuuma käes ja ujuma ei lähe. Absurd. Lohutan ennast sellega, et olen siin vaid ühe suve ja pean meeles, et väga palju vett alla ei neelaks… Ehk sellest piisab, et mitte külge saada endale midagi eriliselt vastikut, kroonilist ja surmavat. Olen nagu need kolm ahvipärdikut, kes ei kuule ei näe, ei räägi ja on õndsad.

Aga mingil hetkel saab uudishimu minust ikkagi võitu ja teen õhtusöögi ajal lõpuks veidi tööd allikatega. Tõde teadagi meelerahu ei too: tasuks saadud tsitaadid on kurvad ja kinnitavad mu kahtlusi selle kohta, et suurlinna(de)st allavoolu ei saa asjad hästi olla! Nimelt - tunnise bussisõidu kaugusel olev Gulin on Guanxi provintsi suuruselt kolmas linn ja seal elab 4,7 miljonit inimest, edasi tuleb veel Henani provints ja palju muud inimtegevust ning ma ei hakka isegi guugeldama seda, kui palju inimesi võiks elada ja tehaseid tegutseda Li jõe jõgikonna valgala Yangshuost ülesvoolu jäävas osas kokku... Wikipedia ütleb igatahes, et Lõuna-Hiina jõed on mürgised ja ma olen ikka lõunas mis lõunas.

"Mõned aastad tagasi me veel nägime, kuidas kalad Li jões ujuvad, nüüd on jõgi teist värvi ega paista enam läbi," kirjeldas Pingi sõbranna Li jõe muutumist. Vaevalt et see kokkusattumus on, et ka majandus on siin hoogsalt kasvanud "mõned aastad". "Vihmaga on jõgi palju mustem, siis uhub kogu Guilini tänavaprügi jõkke," lisas Ping. "Jõgi läheb täitsa kollaseks," viskab ta nalja*. Samal ajal annab kiire guugeldus mulle kätte turismiteatmiku, mis kiidab Li jõge kui kristallpuhta veega saastevaba veekogu, millel seilavad ristlusturistid saavad imetleda jões toimetavaid tublisid kalakesi ja graatsiliselt hõljuvate vetikatega kaetud põhjakive.

Aga kalad ikka elavad veel jões ju? Ja me sööme neid. Päris hukas ei saa asi olla? "Kalu on palju vähemaks jäänud," saan vastuseks. "Valitsus laseb igal aastal hulga kalu jõkke ja maksab kaluritele toetust, et nood saaksid oma traditsioonilist eluviisi jätkata," selgitatab Ping mulle skeemi, mis nagu näha, turgutab tegelikku sitta seisu kahest otsast korraga.

Ha, see on nii Hiina, mõtlen endamisi meenutades kunagi loetud uudist, et iseseisvust taotlevate uiguuride mässulistele kalduvustele kauges islamiusku Loode-Hiinas vastas valitsus "suunates piirkonda ulatuslikke investeeringuid"... "Säh, siin on sulle hunnik raha, püsi vakka!"

Probleemi lahendamise asemel selle ohvreid rahhiga loopida on saastamise puhul muidugi sümmeetrilisem, kui kultuurilistel põhjustel mässajate puhul. Saastamise likvideerimine on ju eriti keeruline, kuna rahh on saastamise kõrvalprodukt ja seda tekib praegust viisi edasi toimetades nii palju, et jätkub paljudele ja kel maitse suus, ei taha ilma jääda. Mis jääks Hiina majanduskasvust järgi, kui keegi annaks järsku käsu kogu tööstus ja prügindus ökoks pöörata ja siis ka hoolitseks selle eest, et see ka pöörduks?

Aga tagasi Li jõe juurde. "Ja kormoranidega kalastmine on muidugi puhas turistidele mõeldud etendus," lisab Pingi sõbranna infokillu, mida ma vaistlikult niikuinii teadsin.

Vaatan alla jõe peale, Xingpingis.
Siinkandis on nimelt olnud läbi aegade popp selline kalapüüdmisviis, et lähed pambusesparvega jõe peale, kinniseotud kaelaga kormoran õlal ja siis see kormoran toob sulle kalad kätte. Kael on kinni seotud, et kalad linnu kõhtu ei jõuaks. Kes tahab näha, kuidas see käib, saab tuusiku osta ja öö hakul seda nalja vaadata. Ennevanasti käis selline kalapüük öö läbi, tänapäeval piirdutakse paari tunniga. Nii küla peal räägitakse.

Veel üks kiire guugeldus ja leian uudise selle kohta, et Henani provintsi valitsus ostis Li jõevee puhastamiseks ülesvoolu jäävast reservuaarist viis miljonit kuupmeetrit vett, sest jõevett joogiveena kasutavad Luohe linna elanikud kaebasid, et vesi olla muutunud tumedaks kui sojakaste… Mille peale elanikud kaebasid omakorda, et saastalahuse lahjendamine ei lahenda probleemi ennast. No shit, Sherlock ja Captain Obvious to the rescue!!

Ausalt, ma ei taha rohkem guugeldada... Õnneks olen ma ikka veel elus... Ja ÕNNEKS on mul nüüd väike jõgi vähesema jamaga. On aeg randa põrutada!


* Vist. Loodan, et ma sain õigesti aru, et ta viitas ikka sellele vanale Kollasele jõele (Huanghe), millest Tõnis Mägi laulab ja mis peabki kollane olema. Täiesi võimalik, et ma näen tumedat põhjamaist irooniat seal, kus seda tegelikult ei ole. Meil on lõppude lõpuks kultuurilised erinevused ja khm… Hiinlased on mulle siiamaani jätnud suht lihtsameelse üks-mõte-korraga-inimeste mulje. Samas Ping tundub intelligente ka väljaspool kung fu-d ja ma nii tahaks uskuda, et ta tõesti seda on…

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

ütle midagi!
say something!