Ootame ära...

Varsti tuleb jälle. Kevad, siis suvi.

Reverse culture shock

See ei ole isegi naljakas, aga selline asi nagu reverse culture shock on olemas. Jajajaja, mis see ära ei ole, mõtlesin enne. Eriti kui arvestada, et tavaline kultuurišokk on leebus ise. Aga on nii, nagu ütles Stephen Fry: depressioon on nagu halb ilm, ta lihtsalt tuleb ja on. Ja see, et sa oskad ära seletada, miks ja kuidas see tekib, ei aja seda ära. Ühesõnaga pildistamise ja blogimise plaanis oli mul aastane seedimispaus. Aasta tagasi jäin erinevate asjaolude kokkulangemisel ilma pea kogu oma "tehnopargist", ja muustki. Sain sutsu rohkem teada, kes olen ja mis ei olegi mina. Mõtlesin tükk aega, kas on mõtet, kuid jõudsin ikka ringiga siia tagasi. Ja kavatsen siia tagantjärele kildhaaval ka oma Aafrika üles ja kirja panna. Värsket emotsiooni enam ei ole, küll aga pisut perspektiivi. Õnneks see ei hapne nagu online-uudis. Pealegi olen ju nüüd peast täitsa Aafrika ja üle ei näi see olek vähimalgi määral minevat. JA HEA ONGI!

Niisiis ülalolev sissejuhatav materjal... Ilmutasin just filmi ära. Katkise FED-i seest, mis ei olnudki katki. Pildil number üks on Muizenbergi rand ehk turismiklassika ning "parim koht maailmas, kus surfama õppida," nagu reisijuhis öeldakse. Ja ma ei teinud viga minnes oma elu esimesse surfitundi laupäeva hommikul kell kaheksa, nii kolm tundi pärast majapeo lõppu! (Pildil on üks teine, sombusem päev.) Teisel pildil on puhas kunst, autoriks Victor ja meediumiks Table Mountain.

Lilled ja majad

Ma ei ole mitte lihtsalt laisk blogija, vaid sutsu meeleheitel niisamainimene, sest arvuti on tuksis. Ja enamik lomopilte läks ka tuksi (Hispaania suvepäevad on liiga valged, et multiple exposure välja tuleks). Ja selle unustasin ka ära, et Fedjal poolik film sees on ja tegin kaane lahti. Oeh. Nii et tulge mulle pühapäeval külla ja lohutage mind, olen ajutiselt kodumaal.