Vaata, mäed!

Rabamoeblogi. Kõik vajusime sisse ja nii sügavale, et kalamehekummikud poleks ka v-o päästnud. Pärast tuli kellelgi olla püksata. Ja siis tuli politsei ka... Tüüpiline laupäev!

Läks looja.

See üks soe nädal kunagi.

Südasuvi

1. august. Paras septembris posti panna. Aga hala hävitab teatavasti ajurakke, seega: sitt ilm on romantiline ja vanaema vaarikad on maailma parimad.

❤ kuulan: Veel üks maailm, Vikerraadio. Ma tahaks, et meil oleks mitu rahvusringhäälingut, sest siis oleks rohkem selliseid saateid.

taiji

taiji-taiji-taiji-taiji-taiji-taiji-taiji-taiji-taiji-taiji-taiji-taiji-taiji-ei-jaksa-enam-kiita-aga-nii-hea-on.

Väike elu päikeselaigus

❤ lugesin... uue robin hobbi läbi ja õnneks mõned asjad ei muutu. see on tõeline armastus, mis on kestnud rohkem kui kolmandiku mu elust. maksimaalne pateetika ja kõik suured sõnad minu poolt selle pihta igal juhul.
❤ söön... tere, kinoa. meeldiv lähemalt tutvuda. also in the news: lennusadama kohvikus on õdus terrass, head kalasöögid ja ha-rul-da-selt hea šokolaadikook.
❤ vaatan... grey anatoomia, mine põrgusse, ma ei mängi enam. elagu mad men. also in the news: a separation oli väärt, l'appolonide oli ka hea. (aga katusekinos on esialgu a) liiga-liiga-liiga külm isegi kahe teki all, b) ap-pi, nii halba sööki pole ma elu sees söönud, õu-dus, c) filmi alguses on õues liiga-liiga valge, augustis on ehk mõtet minna. ei taha vinguda, aga tunnen, et tahan hoiatada.)
❤ armastan... jalgrattal tööl käia. mu tänavuavastatud marsruut on naeruväärselt idülliline. ERITI hea.
❤ kuulan... väljasõitu rohelisse. peate ka kuulama.
 

Lendamise isu

Et milleks minna otse, kui ringiga saab ka?

Viru rabas.

Ma igatsen mägesid

"I miss my friends like I miss Table Mountain on a foggy day". Sellise fesaristaaatusega sai Patience üks kord hakkama ja see lause kummitab mind juba üle aasta. Seletuseks, et noh: Table Mountain on Kaplinna keskel ja seda on kogu aeg näha. Ja ta elab ja muutub kogu aeg: pilved tekivad ja kogunevad, rullivad ennast kord ühele, kord teisele poole, voolavad mööda mäekülgi alla ja haihtuvad madalamale jõudes... Välja arvatud, kui ilm on vihmane, siis mägi haihtub ja jätab su üksi. Maastik muutub "liiga normaalseks". Pidetuse tunne tuleb peale, justkui sa teaks, et midagi ununes, aga ei tea, mis see olla võis. Mägi käib vahepeal peidus, aga tuleb alati tagasi. Sa TEAD, et ta tuleb. Ja see, et ta on kogu aeg seal, annab mingi kindlustunde. Nagu ankur, mis hoiab õige koha peal. Valvab, et kõik ikka korras oleks. Kui Kaplinn on Mother City, siis see mägi on see ema. Aga siin ei ole mingit mäge. Ja on selline tunne, et ma lendan kohe kosmosesse. Nii et üks kilomeeter mäge ei oleks üldse palju palutud, eksole?

Mis sõprade igatsemisse puutub, siis see on niikuinii alati tõsi.

Pimeda aja valgus

... On eriti mõnus.

Lumemarjad

Kas neid on igal aastal nii palju või pole ma enne lihtsalt märganud?

Kolmapäevad on väga head

Päikesetõus, taiji, supp, loeng, töö, teejoomine, õigel ajal magama minek. Hea, lihtne elu.

Reverse culture shock

See ei ole isegi naljakas, aga selline asi nagu reverse culture shock on olemas. Jajajaja, mis see ära ei ole, mõtlesin enne. Eriti kui arvestada, et tavaline kultuurišokk on leebus ise. Aga on nii, nagu ütles Stephen Fry: depressioon on nagu halb ilm, ta lihtsalt tuleb ja on. Ja see, et sa oskad ära seletada, miks ja kuidas see tekib, ei aja seda ära. Ühesõnaga pildistamise ja blogimise plaanis oli mul aastane seedimispaus. Aasta tagasi jäin erinevate asjaolude kokkulangemisel ilma pea kogu oma "tehnopargist", ja muustki. Sain sutsu rohkem teada, kes olen ja mis ei olegi mina. Mõtlesin tükk aega, kas on mõtet, kuid jõudsin ikka ringiga siia tagasi. Ja kavatsen siia tagantjärele kildhaaval ka oma Aafrika üles ja kirja panna. Värsket emotsiooni enam ei ole, küll aga pisut perspektiivi. Õnneks see ei hapne nagu online-uudis. Pealegi olen ju nüüd peast täitsa Aafrika ja üle ei näi see olek vähimalgi määral minevat. JA HEA ONGI!

Niisiis ülalolev sissejuhatav materjal... Ilmutasin just filmi ära. Katkise FED-i seest, mis ei olnudki katki. Pildil number üks on Muizenbergi rand ehk turismiklassika ning "parim koht maailmas, kus surfama õppida," nagu reisijuhis öeldakse. Ja ma ei teinud viga minnes oma elu esimesse surfitundi laupäeva hommikul kell kaheksa, nii kolm tundi pärast majapeo lõppu! (Pildil on üks teine, sombusem päev.) Teisel pildil on puhas kunst, autoriks Victor ja meediumiks Table Mountain.

Metsik loodus keset linna

See on seni vist mu lemmikpilt, mis ma siin teinud olen. Nii et pange see omale tapeediks või midagi.

Botaed

Teod vaisid tšillimiseks agaavi. Võiks nüüd kommenteerida nende tekiilalembesust, aga vist oleks alla keskmise nali. MNWDCGUE

Varastasin käbi.

Pii õpetas Eva puid kallistama.

Mägisibulal on varred ka! Kes oleks seda aimata osanud! Kui üks neist mul Tallinna aias vart üritas kasvatada, arvasin, et ta on hulluks läinud...

väga värske šašlõkk ja purjus kärbse supp

looduse rõõmud. kirjutaks luuletuse ka, aga ei kirjuta.

sinised

Ahjaa, hängisin aias, seega ettevaatust - lillepildid.

Nii ja naa

Kõndisin ümber Ülemiste järve. Tutvusin mitme puu ja surnud konnaga. Loomalaibad tekitavad mus ikka veel spontaanset hüsteeriat. Puud on ikka väga toredad ja sõbralikud.

oli üks päev, kui satikad kambakesi oma päikesevõtuhooaja avasid

mulle tõesti meeldivad puud...

...eriti ladvad ja eriti kui nad sädelevad päikese käes nagu hakkaks kohe disko.

laena rongijuhlie kraabitsat, vanemuine!

talv on vahva!