hongkongi märkmeid

• ei saa üle ega ümber sellest, et briti impeeriumi märgid on siin igal pool. alates kakskeelsetest siltidest kuni kahekordsete busside-trammide ja tänavamärgistuseni (look left, look right)… aga no teate - ja mul hakkab juba tasapisi üldistusjõudu kogunema -, kui panna üksteise kõrvale kaplinn, hongkong ja london, siis jääb emamaa oma satelliitidest ägeduselt ikka kaugele maha kas või juba sellepärast, et londonil-õnnetukesel ei ole ühtegi mäge, mis tema üle valvaks.
• oeh, nii lihtsaks muudab reisimise see kolonialism, mis justkui läbi on. ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada… hea lihtne on reisida, kui kõik on inglise keeles, samal ajal tead, et kolonialism on hävitanud palju kohalikku rahvast, kultuuri, loodust… seega…
• kummaline on omavahel võrrelda kaplinna ja hongkongi. lõuna-aafrika sai valgete valitsuse alt vabaks, nagu eesti n-liidu alt ja veel samal ajal ka. lihtne on aru saada, kes on siin skeemis hea ja kes paha tegelane. hongkong sai ka valgete alt vabaks: britid läksid 1997ndal viisakalt ära ja andsid üüripinna omanikule kenasti üle. aga. “me jääme alati hongkongi inimesteks. meist ei saa kunagi hiinlasi," öeldi mulle seal. “meile ei meeldi hiina," öeldi pead vangutades, kui seletasin, et lähen paljudeks kuudeks hiina elama… mine võta nüüd kinni.
• sarsist on kümme aastat möödas, aga näha tänaval kirurgimaskiga inimest pole mingi haruldus. lennujaama saabudes seisis juba meetri kaugusel lennuki uksest tüüp ja jagas haiglahelesiniseid A4 paberilehti, millel hoiatati uut tüüpi nohu eest ja kirjeldati detailides, kuidas käituda, kui tunned ennast tõbisena. bbc lugu sarsi “juubelist" räägib, et lapsevanemad peavad igal hommikul võsukesi kraadima ja selle kohta päevikut pidama, et tõbine laps mingil juhul lasteaeda ei satuks, bussis aevastajat vaadatakse kurja pilguga… (et kuidas meil eestis haigest peast tööl/lasteaias käimisega nüüd oligi?) "trepikäsipuud desinfekteeritakse kuus korda päevas," lugesin muuseumi trepi kõrval olevalt sildilt.
• sildid. sildid on igal pool. sildid, sildid, sildid. iga trepi juurde tuleb kirja panna “please mind your step". absoluutselt iga eskalaarori kõrval on soovitus “palun hoia kindlasti käsipuust kinni, nii tagad endale turvalise teekonna". "sellel trepil on 125 astet ja ei ühtegi madet, mõtle järele, kas see on ikka sulle jõukohane". selliseid hoolitsevaid juhtnööre on retsilt palju, mis me siis veel keeldudest räägime. suitsetamine on keelatud, sülitamine on keelatud, lindude söötmine on keelatud, makid ja mikrofonid on keelatud, ole kena, tee niimoodi ja naamoodi… selline ajupesu käib, et no johhaidii.
• last but not least: kas mul vedas väga või see on mingi aasia värk, et inimesed on nii lahked? sest see pere, kelle roosat diivanit ma neli ööd kulutasin, see pere taastas mu usu inimkonda, ma olen nii tänulik, et mul ei ole lihtsalt sõnu…

Viimane ports Hongkongi

Viimane jalutuskäik esmaspäeval Hongkongis, kus mind enam ei ole. Nad on ikka nii nunnud ja eluterved… Muudkui pühad kivide kummardamise altarid ja esivanemate austamise kojad. Lööge või maha, aga tundub palju loomulikum, kui mingid kirikusüsteemid.

Lantau vol 2: külaelu

Pühapäevane programm Lantau saarel vol 2: Tai O kakluriküla. See on lihtsalt kõige nummim koht, kus ma kunagi käinud olen. Inimesed sõidavad mööda meetrilausi sillakesi-tänavakesi muudkui oma jalgratastega, tšillivad, müüvad kuivatatud krevette ja ega pane ööseks uksi lukku. Igal pool on altarikesed ja suured kolahunnikud,  ❤❤❤

Lantau vol 1: Buddha ja mägi

Pühapäevane programm Lantau saarel vol 1: üks väga suur ja kommertslik Buddha mäe otsas ja üks Po Lini nimeline tempel. Eemal, sellest aknast üle ja läbi kasvanud puust mööda minnes on veel see wisdom path, mis on väga hea koht ja sinna mäe otsa roniks küll teinekord, kui päike paistab ja praamini on seitse tundi aega.

Üllatus-üllatus

*kui see ongi jetlag, siis paluks mulle iga päev üks jetlag. läksin eile normaalsel ajal magama, uni oli kell kaheksa hommikul lõplikult läinud, kappasin päev läbi rõõmsalt ringi, õhtul kümne paiku koju jõudes vajusin magama… nüüd rikun režiimi, kell on 2.20 öösel ja otsustasin siin seda juttu menetleda, sest nii tähtis on teatada, et ma käisin täna jalutamas ja tuju on jeeeeeeee!

*esiotsa ma arvasin, et hongkong on mingi betoonist ärilinn, et mulle ei meeldi, sest mulle meeldib ju puid kallistadt vmt. siis lugesin reisijuhti ja sain teada, et siin on miljon templit ja muuseumit ja matkarada ja sood ja mäge ja mereranda ja 25 kraadi sooja ja saab inglise keelega hakkama ja et mulle hakkab kongkong meeldima… see on kõik tõsi, aga tõsi on ka see, et see isegi see kõige betoonisem kõrghooneid PAKSULT täis osa on väga-väga muhe. õitseb ja võngub mõnusalt.

*ilm on maikailm, juhhei!

*parkides on tasuta wifi, juhhei!

*vertikaalsete piltide linn: enne ma ei andnud endale aru, mis on kõrged majad. nüüd vist sain teada, kuhu nende kaksiktornide ja radissonsasside ehitamisega sihitakse. haha. never gonna happen. aga majade vahel on aeg-ajalt džunglit ja see tekitab ägedad kontrastid ja tasakaalustab betooni ära.

*mingi mees tuli vastu ja ütles, et mul on so lucky face. tavaliselt on need tänaval tähelepanu nõudjad oma “komplimentidega” jälgid, määrivad hinge, ja ma püüan need võimalikult kiiresti unustada, aga see sõnum jäi millegipärast minuga..

armsa hüüdnimega maja

This 52-storey silver monolith punctured with 1750 porthole-like windows was Hong Kong’s first true ‘skyscraper’ when it opened as the Connaught Centre in 1973. Hong Kong Chinese like giving nicknames to things (and people, be they friend or foe) and the centre has been dubbed the ‘House of 1000 Arseholes’.

:)

Tsau, Barcelona! Tere, Hongkong!

Kohustuslik lennukiaknapilt + Hüvasti, eurotsoon ja tere, ilusa raha maailm!