Tsau, Barcelona! Tere, Hongkong!

Kohustuslik lennukiaknapilt + Hüvasti, eurotsoon ja tere, ilusa raha maailm!

Näppudega söömine on põhiasi

see lillkapsamöks ehk gobi on mu uus lemmiktoit. süüakse näppudega loomulikult, või noh selle leiva (roti) abil. see lillkapsamögin on muidugi suht tahke, aga kuidas ma tulen suurepäraselt toime roti abil suppvedela karri söömisega, see on minu jaoks ikka veel müstika. iga kord, kui taldrik tühi, imestan, et kuidas küll… mis toob meelde kohtumise mu sõbra vennaga, kes mulle esimest korda otsa vaadates küsis, et “kas ma pean lusika tooma vä?”. saanud küsimusele eitava vastuse ja näinud mind söömas, pidi ta imestama, et “ohoh, ta oskab näppudega süüa, polegi päris lootusetu juhtum…”

nii et kui ma kunagi kašmiiri pulma lähen, siis ma oskan seal vähemalt kultuurselt süüa ja söömine on seal tõesti suure au sees.

Cielito Lindo

Pii ja ma istusime pühapäeval päikeseloojangu aegu Pi väljakul välikohvikus ja jõime teed. Tuli üks paistesnäoline sulejopes lõõtsamees ja lasi taustaks salmi jagu klassikat. Meile kõlas see kui “joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga” jne… Ma polnud kunagi selle peale mõelnud, aga seda kuulates sai ilmseks, et originaalis peab see olema igati sünnis, mitte joomatuuri viimane karaokebaari sulgemise järgne viisike. Internet kinnitab ja lisab õli tulle. Eesti rahva suus on laulja naine nõid ja tahab ainult raha, raha, raha ja raha, pluss naine joob ja lapsed on pätid-vargad. Mehhikost pärinev algupärane sõnum kõlab aga nii: mu kaunis armasam, nutmise asemel laula, sest laul teeb südame rõõmsaks. Ja siis veel üht-teist lindudest ja Cupido nooltest ja muust toredast. Oh sind küll, kontrastikene, oh sind küll. Nüüd oleks jube mugav midagi üldistada, aga ma ei taha, kuna see oleks liiga lihtne, nii et üldistage ise, kui tahate.

El Raval

el raval ehk minu romantiline koduagul… kui barca kaart lahti lüüa, siis näeb asi jämedalt võttes välja nii, et mere ääres on lärakas tihedat sotapotat - see on vanalinn, mis oli vanasti müüri sees. ümber selle on kõik kenasti ruuduline - see on laiade bulvaritega valgusküllane l’eixample. vanalinna (ciutat vella) lõikab keskelt pooleks las ramblas (viru tänav á la barca), millest ühele poole jääb gootika (barri gotic) ehk rikaste vanalinn ja teisele poole el raval.

lugesin el ravali ajaloo kohta ja tabasin tabava kirjelduse: vertikaalslumm. kunagi, kui linnamüür oli veel alles, olid siin aialapid jmt. siis, järsku, toppisid ennast siia elama kõik maalt ja hobuseta industriaalrevolutsionäärid-tööhõivemigrandid. igale ruutmeetrile pidi ära mahtuma sada inimest (päriselt ka, aastaks 1930 oli elas siin ühel ruutmeetril 103,60 inimest), sestap tekkis eriti palju romantikat nagu kitsad tänavad, kõrged majad, kapisuurused veeta korterid, ühised hoovipeldikud, nakkuspuhangud ja kõrge suremus. (tänapäeval pestakse küll iga päev tänavaid, aga ikka haiseb sedapsi kahtlaselt, eile alles oli maja lävepakule keegi sittund onja, mis see hais ja saast siis vanadel aegadel olema pidi… uiuiui.) siis lammutati müür ära, linn laienes ja rikkaid huvitas see uus (ruuduline) osa rohkem. nii jäigi kesklinn vaestele ja tõmbab siiamaani immigrante, vaeseid, prostituute, kurjategijaid, kunstnikke, anarhiste, hipisid ja muud kahtlast rahvast. viimastel kümnenditel on linn püüdnud asja muuta - kasutades üldtuntud võlusõna “euroopa liidu ühtekuuluvusfond” et voila! kvartalite kaupa maju on maha lammutatud, asemele on tulnud macba kompleks (kumu á la barca), humanitaarülikool, ravali rambla (puiestee), hulgaliselt (ka pildil näha olevaid) spordi- ja niisamaplatse ja muud toredat. kõige hullema heroiinipiirkonna asemel on nüüd viisakad kontorihooned. samas pole filmiraamatukogu valmimine prostituutide äritänaval nende ärile lõppu teinud. ohwell.

ühesõnaga a) on suur küsimärk, kas mu praeguse peatuskorteri kodulaen saab makstud enne või pärast maja lammutamist ja b) oli ainult aja küsimus, millal keegi mind siin paljaks üritab varastada ja see juhtus kaks päeva tagasi. õnneks olen ma nüüdseks nendes asjades vilunud, kiire ja terane - juhhei, kõik on alles.

raval muutub, aga ta teeb seda aegaselt. fakt on ka see, et raval jääb pakistalnlastele ja filipiinodele, sest nad lähevad sinna, kus on kogukond ja/või õiged (halal) lihapoed ja siin on neid palju. mis on hea, kui uskuda mu sõpra, kelle sõnul aasialased ei varasta, varastavad marokolased.

Päike! Tennised! Ilus puder! Jäts! Täius!

Uus lemmik

Mul on uus lemmikkoht: Parc del Laberint d’Horta. Metrooga peab kaugele sõitma (roheline liin, peatus Mundet, sealt nõks mäest üles ja paremale, kohe velodroomi vastas), aga asi on seda väärt. Seal ei ole mitte ainult kenasti ja kultuurselt pöetud labürint, vaid ka mõnus ports nunnut “romantilist” džunglit.

Ja ka see murulaik, millel istudes on tunda, kuidas keha on täis väikeseid sõlmekesi, mis hakkavad lahustuma ja talve pinged voolavad tasapisi välja ja ära, järele jääb rahu ja see toob endaga rõõmu…

Kodutänava uudiseid: Pandat ei ole enam

“Ahh! Pandat ei ole enam! Keegi on ta üle värvinud… Kahju, see oli mu lemmik,” märkas M marokolaste võileivalokaalist koju jalutades. “Jaa, ma nägin seda pealt,” sõnas P. “Mingi vanamees värvis seda üle ja samal ajal tegi üks noor poiss sellest mobiiliga veel viimast pilti.” Ehh, sähh meile irooniat, suhtelisust ja defineerimist.

Pii kommentaar: Pean oluliseks lisada, mis sellele veel vinti peale keeras, et mõlemad, nii noormees kui vanamees, olid selle ülevärvimiseks palgatud meeskond. Lihtsalt vanamees oli tööga kohe pihta hakanud, noormees aga tundus hoomavat, millist kunsti teda on pandud hävitama..

Lendasin ära

See lugu ei alga ära lendamisega, aga see blogi algab. Ma lendasin ära, vahepeatus on Barclonas, aga varsti jõuan Hiinasse, kus õpin mõnda aega qigongi. Ma lähen kauaks. Täpselt ei tea. Ma ei rääkinud minekust kaugeltki kõigile, kes oleks olnud väärt seda lugu minu suust otse kuulma, ega korraldanud pooltki nii palju lahkumispidusid, nagu oleksin pidanud. Selle pärast palun, andke andeks. Olid põhjused, proosalised. Olemist segas suur hulk igasuguseid hirme ja pabistamisi alates sellest, et mis vanaemast-vanaisast saab, kuni selleni, et kui tähtsast asjast liiga palju jutustada, siis läheb sealt vägi välja. Kurnavast asjaajamismaratonist ja paarinädalasest magamatusest rääkimata. Õnneks tuiasin lennujaama turvakontrollis nagu magnetist tõmmatuna seisma kõige pikemasse sabasse, mille lähemal vaatlusel selgus, et olin seisma jäänud otse O selja taha. Ka tema ei teadnud tolle hetkeni mu minekust midagi… Ja siis ta andis mulle tee peale kaasa sellise hunniku armastust, et ma olen peaagu nõus uskuma, et ma tõesti olen seda väärt.

Niisiis, see koht siin on see koht, kuhu ilmuvad edaspidi aeg-ajalt minu elu märgid neile, kellele need korda peaksid minema. Ühtlasi on see ilmselt ka ainus koht, kus neid elumärke olema hakkab - Hiinas on nimelt enamik internetist lukus, sh facebook, blogger, wordpress, flickr ja instagram. On lukus küll, aga võti on ka olemas, nii et kõik on lahti:)

Kust see sinine tuleb?

See on minu, Pii ja Gabrieli jalutuskäik Cadaquesis. Meri, taevas ja aknaluugid on eriti sinised.  Päike on eriti ere. On südatalv. Puhub uskumatu tuul. Wikipedia: Add to that the weather: this is one of the wildest spots on the Costa Brava in the winter (Costa Brava means "wild coast"). Ilma naljata. Cap de Creusi neeme otsa restorani pidime roomama, sest tuul surus vastu maad. Lihtsalt. Surus vastu maad. Riided jäid vaevu selga. "Siia ma suren," käis peast läbi. "Loodus on nii coolilt võimas," jäi siiski lõpuks peale. Restoperemees ütles rõõmsalt, et on jah selline päev täna, ka tema roomas hommikul tööle. Adrenaliin peksis tuju lakke ja ellujäämise tähistamiseks tuli juua üks viski. Lootsin, et mul tuleb alkoholivaba puhkus, aga elu ei ole ikka must-valge. Toitu oodates istusime ja vaatasime, kuidas teised kliendid mitte ära lendamist harjutasid. Söögiks tellisime esialgu kala, aga - facepalm - kes siis sellise ilmaga kalal käib. Pasta niisiis. Gabriel kaotas tagasiteel prillid ja otsima ei läinudki. Ja tegi meile järgmisel päeval Barcelonas ellujäämise tähistamiseks ühepajatoitu, halaal lihast. Mis on Eestis ebaseaduslik ja see imeb vilinal.

Kui mu unistus oli tulla tagasi Barcelonasse talvel (tehtud!), siis siia ma tahan tagasi tulla suvel.

I❤BARCELONA

Kui Tallinnas tuleb lumi alati ootamatult maha, siis Barcelona oli valmis. Sool oli tänavatel koguni enne lund. Mida sellest järeldada, ei tea.

See on banaan, mis maitseb nagu kartul.

Mida me sööme ehk platano-eri. Me praeme seda ja sööme parmesani juustuga. Roheline maitseb nagu kartul, kollane maitseb nagu magus kartul. Aga on banaan. Nämma.

***

PS The New Yorker pani minu tehtud pildi oma kodulehele. Suht imelik. Vaadake ja imestage ka.

Espana!

Inimesed ikka küsivad minu käest, et kui ma LAV'i lähen, siis miks mitte jalka ajal. Aga vot sellepärast, et näha, kuidas võitjarahvas kohapeal "Kalinka" viisil oma maa nime soiub ja pärast ennast purskkaevus alasti koorib.

PS Inimesed käivad perekondade kaupa mööda tänavat ja löövad trummi. Väike tüdruk karjub akna all täiest kõrist: "Elagu Hispaania! Elagu v***!" Ega enne hommikut rahu ei saa.

Ägedad kunstid seinte peal siin Kataloonias

Esimene ja kolmas Tarragona vanalinnast, keskmine Barcelonast Goticast.

Barcelona juuksur

Tahaks minna...

Metsik loodus keset linna

See on seni vist mu lemmikpilt, mis ma siin teinud olen. Nii et pange see omale tapeediks või midagi.

Martini for breakfast!

Mul on täna sünnipäev! Martini hommikusöögiks! Ilm läks soojaks! Hiigelomlett! Eva küpsetas vaimustava koogi! Gabriel jahtis jääd! Kai lubas mulle toreda tätoveerija otsida! Ali rääkis, et pekist tulevad paremad musklid kui valgujookidest! Pii kinkis kiisumaski (vintaaž, eks)! Kas ma juba ütlesin, et Martini hommikusöögiks!?

Botaed

Teod vaisid tšillimiseks agaavi. Võiks nüüd kommenteerida nende tekiilalembesust, aga vist oleks alla keskmise nali. MNWDCGUE

Varastasin käbi.

Pii õpetas Eva puid kallistama.

Mägisibulal on varred ka! Kes oleks seda aimata osanud! Kui üks neist mul Tallinna aias vart üritas kasvatada, arvasin, et ta on hulluks läinud...

Ma olen prükkar jee

Kui normaalsed inimesed lähevad reede õhtul peole, siis meie neiberhoodis on reedeti see päev, kui inimesed tõstavad oma prügi prügikasti kõrvale, et prügiauto selle öösel ära saaks viia. Mis tähendab, et vahepeal vedeleb see seal igaühele omastamiseks. Niisiis võtavad Maris ja Pii jalad selga ning tassivad võõra prügi omale koju. Milleks osta, kui tänaval vedeleb tasuta. Tänane saak: kaks tooli, kapike, hall õlakott, väga korralikud saapad ning leivakorv. Lõpetasin just toolide pesemise. Jea. Korralik trenn.

Mis ma siis veel olen teinud?

Kolmapäeval käisin Palau de la Musicas Brahmsi, Elgarit ja Mozartit kuulamas. Eva saab nimelt oma kellassepaga nii hästi läbi, et too andis talle kaks kutset mingile katalaani arhitektide kooligalale. Kui ajakirjanik kuuleb sõna gala, siis ta pistab reeglina vastassuunas jooksu (vt ka mõistet pseudosündmus), aga kuulus kontserdisaal oli vaja ikkagi ära vaadata. Eks siis tuligi kuulata paar katalaanikeelset kõnet ja vaadata, kuidas väga kiirelt ja efektiivselt miljonile inimesele diplom pihku suruti. Konditsioneer ei töötanud ja õhku ka polnud, nii et natukeseks läks silm ka looja. Pärast pausi pandi õhk tööle, koor-orkester oli mõnna ja sai mõnuga lae alla kleebitud hobuseid ja uhkeid mosaiike uurida. Asi, mida Eestis kunagi ei juhtu: kui publik liiga valjusti jaurama kukub, sussutavad ülejäänud nad ruttu ja ilma igasuguse valehäbita vait. Tššš.

Neljapäeval - pärast seda kui üritasime Piiga Monjuicis taijid teha ja soojendusest kaugemale ei jõudnud, sest põõsas hakkas järjekordne hijo de puta ennast alasti koorima. Brrrhhhrröä. Teate, Eesti on ikka padunormaalne rahuparadiis pervertide esinemissageduse plaanis... Ühesõnaga oli Sonari kord ning meil siin nurga taga Kreeka pargis oli ufomuusika kontsert, kus jaapanlased mängisid rikkis televiisori helisid ja trikitasid valgusega. Väga põnev hariduslik kogemus minu jaoks. Siiski pisut liiga diip/kunst. Eriti kuna kohalikud ei suuda niivõrd tüünesse asja rahulikult sisse minna, vaid jauravad selle ära ja ajavad õhu kanepiaroome täis. Minimalism siin eriti ei tööta, tundub. (Esimene installatsioon on enam-vähem pildi peal seal kuskil üleval). Pärast juhtus Fo baar Santsis ja muu seas ka jutuajamine psühhoanalüütiku ambitsioonidega meesterahvaga, teemadeks nii Freud kui Jung.

Reedel sündis otsus, et aitab liputajatest ja ostsime pileti loodusesse. Botaanikaaed niisiis. Pooleteise inimese kõrgused ohakad ruulivad. Õhtune plaan observatooriumisse tähtedega peole minna läks vett vedama, sest jäime hiljaks ja enam uksest sisse ei lastud. Shit happens, läksime hoopis küla pealt mööblit koju tassima (viide postituse algusele). Pärast südaööd tuli korra ikka baari ka minna, Gothicasse, kohta nimega Manchester, kus oli litrilises trikoos David Bowie pilt seina peal. Väga tore baar väga armsate dialoogidega á la: “Ma õpetan sulle nüüd hispaania keelt. Korda minu järel. Marc, te amo. Tu eres ma vida.” Ok, vapustav, tänks.

Täna kavatsesime turule minna ja leidsime tee pealt tänavafestivali. Terve tänava pikkuselt ja laiuselt oli kollane vaip lahti rullitud, bänd mängis, käsitöölised müüsid enda tehtud riideid ja muidu tilu-lilu ja baarid olid omale autoratastest ja patjadest välikohvikud improviseeriunud. Kunagi ei tea, mis tee pealt leida võib...

Paranormaalselt rindelt niipalju, et nägin jälle rasedusunenägu. Viimati, kui mul see motiiv öösiti ketras, osutus vennatütar rasedaks. Ühesõnaga laekun hommikul toast ja halan, et nii intensiivne rase olemise unenägu oli, et kes see kurat seekord rase on siis. Eva vastab, et aga kuule, üks parasjagu meie elutoas peatuvatest suvitajatest ootab beebit küll jaa. Aaa-aaa-aaa! Haarasin kätega peast ja poetasin pisara selle peale.

PS vaadake mu uut äkklahedat jumpsuiti:

roppused või küll ma olen populaarne

Esiotsa oli see kummaline, et elutoa seina peale on "rahu" kanji maalitud. Elutuba peaks olema ju lõbus ja energiline koht. Pidu-pidu. Päevaga sai selgeks, et siin on õues lihtsalt nii intensiivne, kõik kohad on suhtlemist ja jauramist täis, et seda rahu on vaja.

Ei ole sellist asja, et loed pargis raamatut ja lähedusse sattuvad inimesed saavad aru, et sul on praegu see iseolemise moment. Paremal juhul teeb eemal kaks tüüpi spontaanselt muusikat akustilise kitarri ja lauluhäälega, hiljem tuleb laulja ja uurib, et kust tuled, kes oled, räägib oma lastelastest, näpib su kummaliselt pikki varbaid ja seletab kui muy guapa* asjaosaline rubia** ikka on. Küll on ikka muhedaid taate olemas. Koduteel kõnetab meikimata ja á la pidžaamas sind sulle rinnuni noor hispaanlane ja pakub endaga ajaveetmise eest raha. Fakkjuu, päkapikk, ma ei ole prostituut. Ptüi.

Või siis vedeled sõbrannaga pargis muru peal (mõnes kohas siin ikka on muru ka), paari tunni pärast sigineb eemale, aga üldiselt saadaolevat ning isikliku ruumi arvesse võttes siiski kahtlaselt lähedale puu alla vanem härrasmees. Alguses paistab, nagu tšilliks niisama, pärast avastad, et härra varustus on õllekõhu vahelt välja võetud ja hellitatakse ennast.

Või siis sõidad rattaga (siin ilgelt lahe avalik rattalaenutussüsteem) randa, rattatee läheb suure autotee äärst, kolm rida mõlemasse suunda. Väntad ja näed, et mingi naine kükitab tee ääres, püksid alla tõmmatud, ja loodus voolab sorinal kõnniteele. Küsimärgid-küsimärgid. Pärast ranna ääres parkimisplatsi äärt pidi jalutades teeb autos istuv vend silma ja hakkab tasapisi sinu kõrval sinuga kaasa sõitma, kuni parkla lõpuks otsa saab. Sellises olukorras peab ennast kokku võtma, et mitte häiritustundest jooksu pista.

Pilt on tehtud kohas nimega Sant Pol de Mar, mis jääb Barcelonast natuke põhja poole, nii tunnike teismeliste täiekõrilist kisa täis rongisõitu. Isegi "kohalikud" olid sellest lärmist pisut kohkunud.

Need on siis isiklikud juhtumused, muidu käib tänaval niisama konstantne jauramine. Ühesõnaga rahumärk elutoas on asjade tasakaalustamiseks hädavajalik.

*väga ilus
**blondiin

PS Ma arvasin, et oskan KISS olla (Keep It Short and Simple ehk veel üks kuldlause GLENi bullshit bingo ankeedist, vt ka "everything is interconnected" eelmises postis), aga need postid venivad ikka nii pikaks, õhh...

Džunglist tagasi kõrbes

Vahepeal haaras mind seiklus, mida ma ei viitsinud eriti planeerida (loe: ma vihkasin seda seiklust eos, minna seminarile mingisse pärapõrgusse banaalsusi õppima, bröähhh) ja mis päädis sellega, et lendasin Poola ilma, et oleksin teadnud, kus ööbin ja kuidas edasi Tšehhi pääsen, sest ega mul õiget kaarti ka kaasas ei olnud. Lisaks üldisele demotiveeritusele leidis vahepeal aset ka printerikriis, mille käigus sain küll abieluettepaneku ühelt Dominikaani vabariigi härralt, kuid mitte loetavat kaarti. Ainus kutt, kellele, CouchSurfi kaudu eelmisel öösel öömajasoovi saatsin, meilile ei vastanud. Mõtlesin, et ju ma hostelisse lähen siis. Aga nii kui Wroclavisse saabudes telefoni sisse lülitasin, oli kohal sõnum, et "kamoon, ohvkoors sa saad ööbida meie juures". Win.

Sattusin kohutavalt kõrgete lagede ja vinge trepikojaga "eestiaegsesse" majja tudengikorterisse, mille lausvõõrad elanikud mulle linna peal jalgrattatuuri tegid, kõhu täis söötsid ja erinevaid meelemürke pakkusid. Siis selgus, et lausvõõrad on päris hästi tuttavad inimestega, kellega mina olen päris hästi tuttav. Everyting is interconnected, nagu eelmises GLENi seminaris õpetati. Tagasi tulles ööbisin samas korteris, minuga koos samas toas veel kaheksa sohvasurfarit. Kuttidel on hobi. Btw Wroclavi linna võib nummiks lugeda küll, olgugi et kohati on päris kole ka.

Igatahes tuli mul Tšehhi hääletada, sest see tundus lihtsam kui kögöš-mögöši keeles mingeid bussigraafikuid lugeda jne. Jumal tänatud, et suurepärastel Ida-Euroopa rekkajuhtidel on GPS-id, mis väikesed Tšehhi kolkakülad kenasti üles leiavad. Polegi nagu vaja kaarti kaasa võtta. Tee peal pakutakse veel süüa ja ostetakse bensukast võileiba ka. Halval tujul ei ole lihtsal mingit õigustust olla, kui istud mööda Poola maanteed sõitvas rekkas, päike paistab, mäed libisevad mööda, sööd umbpoolakeelse rekkajuhi pakutud Poola õuna, tõmbad tema pakutud sigaretti ja veenad teda, et sa ei tule temaga Hispaaniasse - et sa just tulid sealt ning lähed alles nädala pärast tagasi.

Žestikuleerimine ja piltide joonistamine teeb umbkeelsete inimestega suhtlemise üllatavalt võimalikuks. Inimeste kommunikatsioonivõimelisuse vikerkaar on ikka kirju mis kirju ja mõne umbkeelsega on oluliselt lihtsam asju ajada kui teisega. Tore elukogemus, ausõna.

Kirss tordil - autojuhtidel autos raadiosaatjad, nii et nad saavad sulle ise raadio teel järgmise auto hääletada. Mida veel tahta?! Kui ma lõpuks sihtkülast (Kostelecké-Horky) seitsme kilomeetri kaugusel mingis kohalikus Kolga-Jaanis olin ja ei teadnud, mis suunas edasi minna, sest iga kohalik mind erinevas suunas juhatas, ja sääsed sööma tulid, hakkas veider ja imelik. Väikesed poisid nurusid suitsu ja ega läheduses vedelev hiiglaslik siililaip ka rõõmsamaks ei teinud. Õnneks viskas üks lahke külamees lõpuks õigesse kohta ikka ära. Tema nimi ei jäänud mulle meelde, aga tema K-Horky kooliga kuidagimoodi seotud sõbra naine olevat Harkovist pärit. Ja mul pole siiamaani aimugi, mis keeles ta minuga siis ikkagi rääkis, ju oli tšehhi.

Kostelecke-Horkyst endast nii palju, et nädal aega 35kraadise sooja käes on kõik nii armsalt higihaljas. Mingi müsteeriumi tulemusel on Tšehhi kaks korda soojem maa, kui Hispaania, üldse ei saa enam aru. Saigi banaalsusi õppida, aga peale selle viibida väga inspireerivas seltskonnas, sünnitada miljoneid siseringinalju, magada paviljontelgis raudvoodi peal, teha koolimaja seina peale elu esimene grafiti, süüa lõunasöögiks magustoitu (neil on see normaalne), imeda kodusest lopsakast loodusest jõudu, teha öösel autoteel asfaldiingleid, otsida taevast langevaid tähti ja õpetada oma tandemipartner rohulible abil vilistama. Kui Saksa seminar toimus endises hullumajas, siis Tšehhi oma oli koolis, mida sõjaväe lennubaas maamärgina kasutas. Loogiline jätk oli kriidiga parkimisplatsile suur rahu märk maalida. Yeah, hipid! Lõpuks kleebiti kõigile 50le inimesele selja peale paber ja igaüks kirjutas teistele midagi head selja peale. Nüüd mul on see paber ning ma võiks täitsa vabalt sinna peale veidike nutta. Nii tore oli kokkuvõttes see ettevõtmine.

Barcelonas tagasi olla oli, nagu oleks koju tulnud. See metroo on ikka armas. Pildi peale panin fragmendid Barcelona-kodust, sest täna oli lihtsalt selline päev, et koduhäng ja pesupesu.