Neljapäev, 30. mai 2013

Seenelkäik

Kaks päeva enne seda, kui Eestist ära lendasin, istusime emaga baabuška ja deeduška köögis ja arutasime Hiina asju. Mu vanaisa nimelt teenis ühte armeed - sõitis laeva peal mööda maailma ja ravis madruseid - ja aastatel 1946-47 tegi ta seda Hiinas Shanghai lähedal, Port Arturis, kus käis tollal kibe Hiina vabastamine Jaapani okupatsiooni alt. Langevarjuga hüpati lennukitest soolaväljadele jpm… Loomulikult oli vanaisal mu mineku koha üht-teist öelda.

Esiteks seda, et see on hullult lahe, et ma lähen. Ta muidugi ei väljendanud ennast nii, aga kui ma ütlen, et ma lähen ja vaatan nüüd, kuidas asjad teisel pool planeeti käivad, lööb ta üleni särama ja tema silmadest on näha, et tal hea meel. Aafrikaga oli sama lugu. Ei mingit haledat kuidas-sa-lapseke-siis-lähed-nii-kaugele-sinna-mingite-metslaste-juurde juttu. Mille üle on mul omakorda hirmus hea meel. Inimene tajub kogemuse väärtust ja ei arva, et esimene vastu tulev probleem lööb mu nii pikali, et ma enam püsti ei saa. Aitäh!

Niisiis istume seal Koidu tänava köögis ja naerame kõik koos selle üle, kuidas vanaisa kõva häälega ja kätega vehkides seletab, kuidas Hiinas läksid suvel kõigil kirsad hallitama ja sellest ei pääsenud mitte kuidagi, tee mis tahad. "Ära muretse, vanaisa! Ma ei võta oma kirsasid sinna kaasa, ma võtan plätud!" ütlesin talle. "Ma lähen teise kanti ka ju, ehk ei ole nii hull," lootsin.

Noh siin ma nüüd olen, ilma kirsadeta. Küll aga on mul nahast sandaalid, nahast kindad, nahast e-lugeri kaaned, prillitoos ja isegi ühed mittenahast kingad nüüd kõik katusel kuivamas, sest nad on läbinud vana hambaharjaga hallituse maha kraapimise rituaali. Nii see käib: täna avastan, et üks asi hallitab, homme, et teine. Nii et, deeduška saab nüüd naerda, ja paremini naerda. Mina aga hoian oma vana roosa hambaharja käepäerast ja soojendan südamepõhjas lootust, et niiske hooaja möödudes läheb olukord paremaks.

Ja mõtlen, et samas selgitab see hallitusevärk mõnevõrra ka seda, miks siin kõik kaup nii sünteetiline on - naturaalsed asjad peavad kliimale veel halvemini vastu kui odav Hiina plastmass-sünteetika.

Aga nii palju mul küll vedas, et need düsenteeriat levitavad sääsed, millest vanaisa rääkis, vot neid siin ei ole. Ja need, mis on, nende vastu aitab moskiitovõrk. Pealegi on sääsevõrgu all magades selline natuke noobel tunne ka, sest kogu see krempel meenutab kergelt baldahhiinvoodit ja... Tere, elav kujutlusvõime!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

ütle midagi!
say something!