Seenelkäik

Kaks päeva enne seda, kui Eestist ära lendasin, istusime emaga baabuška ja deeduška köögis ja arutasime Hiina asju. Mu vanaisa nimelt teenis ühte armeed - sõitis laeva peal mööda maailma ja ravis madruseid - ja aastatel 1946-47 tegi ta seda Hiinas Shanghai lähedal, Port Arturis, kus käis tollal kibe Hiina vabastamine Jaapani okupatsiooni alt. Langevarjuga hüpati lennukitest soolaväljadele jpm… Loomulikult oli vanaisal mu mineku koha üht-teist öelda.

Esiteks seda, et see on hullult lahe, et ma lähen. Ta muidugi ei väljendanud ennast nii, aga kui ma ütlen, et ma lähen ja vaatan nüüd, kuidas asjad teisel pool planeeti käivad, lööb ta üleni särama ja tema silmadest on näha, et tal hea meel. Aafrikaga oli sama lugu. Ei mingit haledat kuidas-sa-lapseke-siis-lähed-nii-kaugele-sinna-mingite-metslaste-juurde juttu. Mille üle on mul omakorda hirmus hea meel. Inimene tajub kogemuse väärtust ja ei arva, et esimene vastu tulev probleem lööb mu nii pikali, et ma enam püsti ei saa. Aitäh!

Niisiis istume seal Koidu tänava köögis ja naerame kõik koos selle üle, kuidas vanaisa kõva häälega ja kätega vehkides seletab, kuidas Hiinas läksid suvel kõigil kirsad hallitama ja sellest ei pääsenud mitte kuidagi, tee mis tahad. "Ära muretse, vanaisa! Ma ei võta oma kirsasid sinna kaasa, ma võtan plätud!" ütlesin talle. "Ma lähen teise kanti ka ju, ehk ei ole nii hull," lootsin.

Noh siin ma nüüd olen, ilma kirsadeta. Küll aga on mul nahast sandaalid, nahast kindad, nahast e-lugeri kaaned, prillitoos ja isegi ühed mittenahast kingad nüüd kõik katusel kuivamas, sest nad on läbinud vana hambaharjaga hallituse maha kraapimise rituaali. Nii see käib: täna avastan, et üks asi hallitab, homme, et teine. Nii et, deeduška saab nüüd naerda, ja paremini naerda. Mina aga hoian oma vana roosa hambaharja käepäerast ja soojendan südamepõhjas lootust, et niiske hooaja möödudes läheb olukord paremaks.

Ja mõtlen, et samas selgitab see hallitusevärk mõnevõrra ka seda, miks siin kõik kaup nii sünteetiline on - naturaalsed asjad peavad kliimale veel halvemini vastu kui odav Hiina plastmass-sünteetika.

Aga nii palju mul küll vedas, et need düsenteeriat levitavad sääsed, millest vanaisa rääkis, vot neid siin ei ole. Ja need, mis on, nende vastu aitab moskiitovõrk. Pealegi on sääsevõrgu all magades selline natuke noobel tunne ka, sest kogu see krempel meenutab kergelt baldahhiinvoodit ja... Tere, elav kujutlusvõime!

Ilmateade

Ilmaga on asi nii kaugel, et sel nädalal oli isegi paar päikesepaistelist päeva koos 33-kraadise kleepuva soojaga. Nüüd sajab jälle ja igapäevast lauspäikest on ehk oodata juuni keskpaigast. Aga las kallab. Enam pole sellest hullu, sest nüüd on soe. Pesin villased sokid puhtaks ja panin tallele. Aprillis oli siin tõesti kummaline - kraadiklaas näitas 29 kraadi sooja, aga ilma villaste sokkide ja kolme kampsunita hakkas vahepeal külm. Nüüd on igal juhul tunda, et suvi pole enam mägede taga (mäed on ikka vääääga lähedal siin) kaugel.

Tegin täna endale maailma kõige parema hommikusöögi. Puuviljasalat: üks suur tükeldatud lödiks küpsenud mango, maapähklivõi, mesi, lusikatäis kookoseõli, chia seemned, toorkakaooad, ära segada, ära süüa, aeglaselt. ❤❤❤

Kas teil sirelid juba õitsevad? Mis teie lemmikhommikusöögid?

See on meie igahommikune harjutussaali vaade. Küll mulle ikka meeldivad need väikeste ruudukestega mosaiikaknad!

Seitsmenda päeva õhtu

Istun oma toas, kuulen eemalt eepilist mussi.Esimene mõte: Hermanni tornis lastakse loojangul lippu alla!Teine mõte: Aaa, ma olen Hiinas.

—Ma kaalun 56 kilo (kaal näitas 57, aga kingad-riided-kott olid seljas, nii et lahutasin ühe sümboolse kilo maha). Polegi nii dramaatiline, kui tookord, kui ma haige olles ennast 53-kiloseks ropsisin ja nii nõrgaks jäin, et terveks saades ei jaksanud bussipeatusesse kõndida. Samas lemmikkleit, millega ma plaanisin india restoranis dieetimise lõppu tähistada - naeruväärselt suur. Ühesõnaga olen suurepärases rannavormis. Ilgelt tobe on mõelda, et ma kaalusin keska ajal mingi kilo rohkem ja pidasin ennast liiga pekiseks. Oeh. Lapsed on lollid. Kehamassiindeks on mul muide praegu 18.93 - kõõlun normaalsuse (19-24) piiril. Trivia fakt: eelmise aasta märtsis kaalusin umbkaudu 66-67 - mu rekord, siis hakkasin hästi tasapisi alla võtma, sest jätsin maha piimatooted jpm. Et siis olen mullusest 10 kilo kergem. Päris nii see ilmselt siiski ei jää. Ja ma ei nuta.

—Tähtis point: paastuma peaks ka tervislikult sööjad, sest ka kõige tervislikum toit ja tegevus jätab endast mingi jälje.


—Rääkisin, et jõud on tagasi ja tuju hea. Noh, eile käisin ülekeremassaažis ja see oleks nagu mingit lülitit vajutanud. Kõik negatiivsed emotsioonid purskasid välja, nägu läks nässu tagasi ja jõud kadus ära. Pool päeva läks aega ja kõvasti pidi veva nägema, et ennast tagasi saada. Aga siin ma nüüd olen. Loodetavasti saan ka oma näo kunagi tagasi. Niuts.


—Tänane unenägu rääkis suremisest ja surnust elluärkamisest.
—
Nii. Jõin just tassitäie oliiviõli ära, poole sidruni mahla, törtsu ingverimahla ja küüslauguga. The Ultimate Liver Flush on selle kokteili nimi. Nüüd peab paremale küljele pikali heitma ja magama jääma. Ja homme tulevad maksakivid vmt välja. Tehke järgi. Kevad on maksa puhastamise aeg. Muide samu koostisaineid näiteks salatikastmes kasutades, teete oma maksale pai.

—
Homme hommikul saab süüa! Ja ei pea enam seda kohutavat savi sisse jooma! Peaks ruttu-ruttu magama minema!

Paastu viies päev: kõige hullem on möödas

Täna ärgates oli selline tunne, et jõud on tagasi. Kolmandal päeval ta kadus täielikult - sain hirmsa kõhuvalu ja ei püsinud jalul. Ei midagi eepilist, suremise tunnet ei olnud, aga intensiivselt ebameeldiv siiski. Või noh ebameeldiv on vale sõna, sest ma tervitasin ja tänasin seda valu, kuna see on paranemise võõrandamatu osa.

Neljandal päeval hakkas jõud tasapisi tagasi tulema. Hommikul ajas mõte ravimteest südame pahaks nii, et lasin üle. Õhtul juba sai võtta. Ühtlasi alates eilsest hakkas allergia mu näost pagema ja nägu paugust inimese näo moodi minema. Täna, viiendal päeval on veel parem. Ideaal pole veel käes, aga kõik märgid osutavad hea poole.

Peale selle sattusin eile Hiina sauna ja sain minikultuurišoki, aga see väärib eraldi sissekannet. Järgnes jalamassaaž. Mis algas õlgade masseerimisega ja ma ütlen teile - oi-va-li-ne! See imeline poiss leidis üles selle koha mu kaelas, mis läks nässu, kui ma LAV-is autoõnnetusse sattusin, kaela turvavööga ära põrutasin ja mis ühe mu käe tuimaks muutis ning siiamaani tunda annab näiteks sellega, et olen patjade suhtes väga valivaks muutunud. Ja ma ütlen teile, ma käisin pärast seda lopsu Eestis kiropraktiku juures ja massaažis ja ei midagi… Aga see eilne poiss leidis selle koha üles ja ajas oma sõrmed sügvale sinna sisse ja lasi pinge sealt välja. Tundsin, kuidas elekter jookseb kaelalülide vahelt keskmise sõrme otsa välja! Nüüd on mul selline õnnis paranemis- ja vabanemisvalu kaelas, et tahaks ta ära kodustada!

Ekstratore on muidugi veel see mõte, et kaela korda saamiseks tuli mul jalamassaaži minna. No heihoo.
Seda ka, et kõht ei ole veel tühjaks läinud. Sellegipoolest guugeldasin pool ööd retsepte. Isetehtud Bounty šokolaad, maasika-rabarberi french toast mmm…

Pluss: Jesse kirjutab ka kodustele blogi ja tal on üks tore sissekanne detoxi/paastu kohta, nats teoreetilisem ja üldharivam, kui mina viitsin. Inglise keeles. Lugege siit.

Elus, paastu teine päev

Pole kirjutanud, sest kõvaketas ütles üles ja arvuti käis naaberlinnas parandamisreisil. Ühest küljest olgu neetud Steve Jobs ja kõik tema leiutised. Teisest küljest jumal tänatud, et see juhtus Hiinas, kus õunakesi parandatakse mõistliku raha eest, olgugi et parandusest tulles pidin kreepsu saama, sest ekraanil oli kõik hiinakeelne. Kõik mu failid on kadunud muidugi. Hüvasti neile siis. Muud midagi kui et kõik elulised asjad alati pilve!

—
85% söömisest tehakse emotsionaalsetel põhjustel, mitte näljast. Nii räägitakse meile siin. Eks ta umbes nii olegi - ma ei mäletagi, millal ma viimati sõin, sest kõht oli tühi, mitte selle pärast, et mingi isu oli.
Ehk siis üle nädala pidasime paastuks valmistumise detox-dieeti, mis tähendas ainult selliste asjade söömist, mis keha aina aluselisemaks muudavad. See tähendab palju puuvilju (mitte liiga magusaid), värskelt pressitud puu- ja juurviljamahlasid, kõrvitsa-porgandi püreesuppi, leotatud mandleid, ingveri-sidruni teed ja putru, mis tehtud punasest riisist ja teradest, mille ingliskeelne nimi on job’s tears ja mille eestikeelset nime ei suutnud ma internetist leida*. Lisaks kurkum, cayenne’i pipar, purustatud seesamiseemned, maitsepärm, hall sool… Viimane kui asi, mis me sõime, oli jube maitsev. Dieedi eelviimasel päeval sõime tahkest kraamist ainult puuvilju, viimasel olime mahla peal.

Eile oli siis paastu esimene päev. Kuigi idee poolest ei peaks paast söömist sisaldama, on meil päevas vaja sisse valada neli erinevat ravimteed ning mitu korda päevas magnetsavi ja maksaloputusmahla sisse juua. (Maks muudkui hülgab mürke, ikka naha kaudu välja, st mu allergia pole sada aastat nii hull olnud.)

Ühesõnaga ma pole nüüd neli päeva päris toitu söönud ja kõht pole siiani tühi olnud. Aga oi-oi-oi, kuidas ma toidust unistan… Tahaks kommi ja pitsat ja sushit ja india restorani ja šokolaadi ja saiakest ja… Aga sinna on aega. Praeguseks on olemine nõrgavõitu ja aeglane, aga igati mõnus. Homme, kolmandal päeval pidi asi hulluks minema. Siis algab see va autolysis, mis tähendab üldjoontes seda, et igasugu jamast tehtud rakud lülituvad enesehävitusrežiimile, järgneb paranemiskriis jne. Emotsioonid jätavad endast kehasse maha keemilise jälje ja selle väjapressimine pidi väga intensiivne olema. Ilmateade lubas surmalaadseid kogemusi igatahes. No saab näha.

Viis päeva paastu veel, siis hakkab retox-dieet, hakkame jälle sööma, aga hääästi tasapisi. Nii et sinna india restorani pääsemiseni tuleb veel kaua kannatada.

Kulminatsioon on. Viimase kuue aasta jooksul on mu arusaamine sellest, mis on hea ja maitsev pea peale pöördunud. Kuidas ma pelmeene, omletisaiu ja ahjupraadi armastavast tudengist muutusin tasapisi kellekski, kes peab suppi ja salatit võrdselt asjalikuks toiduks, kuni jõudsin lihast välja kasvamise ja piimatoodetest loobumiseni… Suudaks veel suhkrust lahti öelda, oleks eriti hea. Pean vajalikuks märkida, et ma ei ole 100-protsendiline toidunats - ma söön vajadusel ikka veel enam-vähem kõike, aga püüan siiski tervise (ja eetika) poole hoida. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte. Nüüd siis marss, kõik kuhjunud jama, kehast välja.

Ma ei oska öelda muud, kui et söömine on kohutavalt tähtis. Kohutavalt. See mõjutab enesetunnet nii palju, et söömine on elu ja surma küsimus kõige laiemas mõttes. See määrab tervise, suhted ja teovõime. Samal ajal, kui inimene mitu tundi päevas toidupohmellis leiba luusse lastes kolesteroolimüüri kõrgemaks laob, ei ole tal võimalik oma lastega mängida. Pärast imestavad mõlemad, et miks nad üksteist vaevu tunnevad ja omavahel läbi ei saa. Ja palju muud taolist. Nii et head isu nälga ja olge terved!

*Täiendus: Eda andis lahkelt teada, et job’s tears on eestikeeli pisarhein. Aitähhh!