Tõmbekeskuse jutud

Karaoke: kes laulab, kes tantsib.

Kohalik tõmbekeskus on park. Inimesed tõesti kasutavad seda ruumi nii et vähe ei ole, seltskondlik ajaviitmine käib iga puu all. Taamal tiigi ääres püüavad vanad õngega kala, kivist laudade ümber taotakse alati kaarte, keegi harjutab heleda hääleda ooperit laulda, keegi võimleb (Hiina vanainimeste võimlemine on needsamad harjutused, mida me taijis soojenduseks teeme, nii et kõik on asjast õigesti aru saanud!), värava juures müüvad tüübid maha laotatud teki pealt ravimtaimi, vetsu kõrval on banaanilett, mäe otsas paviljonis varitseb turiste ennustaja, pargi ühes nurgas tegutseb lõbustuspark (á la Pärnu oma omal ajal), mis aeg-ajal mängib inimestele venekeelset diskotümpsu, grupi kaupa käiakse õppimas nii taijid kui ka lääne moodi tantsimist... Ja palju muud elu.

Seekord võttis mind lõksu karaoke. Süsteem on neil. Laulusõnad, mikker, võim... Ei mingit fonodega jändamist - võimujuhtme otsas on päris pillimees päris erhuga. Ma üritasin välja peilida, millest nende laulud siis räägivad kah... Ei õnnestunud. Vana, kellega suhtlesin, tahtis kangesti minuga rääkida, aga nii palju inglist ikka ei tonganud. Vana number kaks aga, kuulnud, et õpin taijid, andis mulle lahkelt mu enda taiji õpetaja visiitkaardi. Mhmh, aitäh, abiks ikka...

Samas eile neelasin ühe ööga alla Anchee Mini "Punase Asalea" - mis on Mao valitsemisaja lõpus üles kasvanud naise memuaar - ja kujutan nüüd ette, et küllap nad Madam Mao töörahvakangelasoopereid laulsid. Raamatu tekst ise oli väga lihtsasti minev ja poeetiline. Olen praegu sellest kerges hämmaris - kirjeldati täielikku horrorit, samas kirja oli see pandud nii ilusasti, mingi teatava emotsionaalse eemaloleku ja lakoonilise elegantsiga, et loetu ei tekitanud mingit ängi. Ühesõnaga see raamat läks kurgust alla nagu sametpükstes inglike võimistandoligi...

Valivad laulu.

Pillimees ja erhu.

Vana number kaks osutub kohalikuks karaokekunniks.

Süsteemsüsteem.

Igaüks võtab ise oma võrkkiige parki kaasa. Ja tabureti ka, nagu taustalt näha on, sest mingit muru ega selle peal istumist pargis ei ole.

Kaardimäng on siin A ja O.

Selline aastaaeg on, et igal horisontaalsel pinnal kuivavad maapähklid, nii ka pargipõrandal.

 

Minu inimesed aga tegid samal ajal taijid, sest juba esmaspäeval on võistlusele lend ning vaja on olla osav ja pealtvaatajahirmust vaba.

Turistilõksus

Käisin rahvamuusikali vaatamas. See siin kohalik tõmbenumber. Mitmele sajale/tuhandele kohalikule talunikule aetakse kostüümid selga, antakse tõrvikud kätte ja pannakse jõe peal ujuva areeni peale väljavalgustatud mägede taustale laulma. Kõrget kunsti selles muidugi ei ole, taotletud supereepikat ka päriselt välja ei venita, aga igav ka õnneks ei hakanud. Tuledemäng oli igati kena lõppude lõpuks. Ja noh, publik oli minu jaoks vähemalt sama huvitav kui etendus ise.

Aga mis tegi õhtust sündmuse, oli muidugi see, et sai minna välja kultuuri vaatama. "Kloostrist" lasti välja üheks õhtuks ja ega ma pole suutnud tuvastada siinkandis ühtegi muud kontserti-galeriid-kino-teatrit ega muud taolist päris asja.  Nagu Jesse üks kord selgitas: hiinlasi üldiselt ei huvita kultuur, nad on uhked, et nende vanade aegade kunst oli niivõrd tasemel ja usuvad, et lagi on käes ja mis seal ikka enam punnitada; nüüd on neil iPhone'i vaja. Aga mulle tuleb ikka inimese tunne kohe peale, kui saab "kuhugi minna".