Elus, paastu teine päev

Pole kirjutanud, sest kõvaketas ütles üles ja arvuti käis naaberlinnas parandamisreisil. Ühest küljest olgu neetud Steve Jobs ja kõik tema leiutised. Teisest küljest jumal tänatud, et see juhtus Hiinas, kus õunakesi parandatakse mõistliku raha eest, olgugi et parandusest tulles pidin kreepsu saama, sest ekraanil oli kõik hiinakeelne. Kõik mu failid on kadunud muidugi. Hüvasti neile siis. Muud midagi kui et kõik elulised asjad alati pilve!

—
85% söömisest tehakse emotsionaalsetel põhjustel, mitte näljast. Nii räägitakse meile siin. Eks ta umbes nii olegi - ma ei mäletagi, millal ma viimati sõin, sest kõht oli tühi, mitte selle pärast, et mingi isu oli.
Ehk siis üle nädala pidasime paastuks valmistumise detox-dieeti, mis tähendas ainult selliste asjade söömist, mis keha aina aluselisemaks muudavad. See tähendab palju puuvilju (mitte liiga magusaid), värskelt pressitud puu- ja juurviljamahlasid, kõrvitsa-porgandi püreesuppi, leotatud mandleid, ingveri-sidruni teed ja putru, mis tehtud punasest riisist ja teradest, mille ingliskeelne nimi on job’s tears ja mille eestikeelset nime ei suutnud ma internetist leida*. Lisaks kurkum, cayenne’i pipar, purustatud seesamiseemned, maitsepärm, hall sool… Viimane kui asi, mis me sõime, oli jube maitsev. Dieedi eelviimasel päeval sõime tahkest kraamist ainult puuvilju, viimasel olime mahla peal.

Eile oli siis paastu esimene päev. Kuigi idee poolest ei peaks paast söömist sisaldama, on meil päevas vaja sisse valada neli erinevat ravimteed ning mitu korda päevas magnetsavi ja maksaloputusmahla sisse juua. (Maks muudkui hülgab mürke, ikka naha kaudu välja, st mu allergia pole sada aastat nii hull olnud.)

Ühesõnaga ma pole nüüd neli päeva päris toitu söönud ja kõht pole siiani tühi olnud. Aga oi-oi-oi, kuidas ma toidust unistan… Tahaks kommi ja pitsat ja sushit ja india restorani ja šokolaadi ja saiakest ja… Aga sinna on aega. Praeguseks on olemine nõrgavõitu ja aeglane, aga igati mõnus. Homme, kolmandal päeval pidi asi hulluks minema. Siis algab see va autolysis, mis tähendab üldjoontes seda, et igasugu jamast tehtud rakud lülituvad enesehävitusrežiimile, järgneb paranemiskriis jne. Emotsioonid jätavad endast kehasse maha keemilise jälje ja selle väjapressimine pidi väga intensiivne olema. Ilmateade lubas surmalaadseid kogemusi igatahes. No saab näha.

Viis päeva paastu veel, siis hakkab retox-dieet, hakkame jälle sööma, aga hääästi tasapisi. Nii et sinna india restorani pääsemiseni tuleb veel kaua kannatada.

Kulminatsioon on. Viimase kuue aasta jooksul on mu arusaamine sellest, mis on hea ja maitsev pea peale pöördunud. Kuidas ma pelmeene, omletisaiu ja ahjupraadi armastavast tudengist muutusin tasapisi kellekski, kes peab suppi ja salatit võrdselt asjalikuks toiduks, kuni jõudsin lihast välja kasvamise ja piimatoodetest loobumiseni… Suudaks veel suhkrust lahti öelda, oleks eriti hea. Pean vajalikuks märkida, et ma ei ole 100-protsendiline toidunats - ma söön vajadusel ikka veel enam-vähem kõike, aga püüan siiski tervise (ja eetika) poole hoida. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte. Nüüd siis marss, kõik kuhjunud jama, kehast välja.

Ma ei oska öelda muud, kui et söömine on kohutavalt tähtis. Kohutavalt. See mõjutab enesetunnet nii palju, et söömine on elu ja surma küsimus kõige laiemas mõttes. See määrab tervise, suhted ja teovõime. Samal ajal, kui inimene mitu tundi päevas toidupohmellis leiba luusse lastes kolesteroolimüüri kõrgemaks laob, ei ole tal võimalik oma lastega mängida. Pärast imestavad mõlemad, et miks nad üksteist vaevu tunnevad ja omavahel läbi ei saa. Ja palju muud taolist. Nii et head isu nälga ja olge terved!

*Täiendus: Eda andis lahkelt teada, et job’s tears on eestikeeli pisarhein. Aitähhh!