Oleneb, kuidas defineerida...

Daniel, Yanzi, Jesse ja AiXing käisid Guilinis resto jaoks asju šoppamas, kõht läks tühjaks, pidid sööma minema.

Loevad restos menüüd ja tellivad toidu, mis pildi pealt paistab lihavaba. Kontrollivad ettekandja käest üle ka, et kas selles toidus ikka kindlalt ei ole liha. "Ei, ei mingit liha," lubatakse. Kuid nagu põnevas muinasjutus ikka - saanud toidu kätte, tuleb ilmsiks, et toidus on helde kogus sinki.

Sööja mõtleb: "Dafaaaak???"
Sööja kutsub ettekandja enda juurde, näitab näpuga singile ja ütleb: "Sa ütlesid, et siin ei ole liha. Mis see siis on?"
Ettekandja: "Sink."
Sööja: "Sa ütlesid, et siin ei ole liha."
Ettekandja: "Ei olegi ju. See on sink."
Kõik mõtlevad: "Ääeeh?!?!?!?!?!?!?!?"

Kuidas selle teenindaja haridusse selline lünk sisse lipsas, jäi paraku tuvastamata. Saime kõik lihtsalt väikese kultuurišoki osaliseks. Jesse teooria on see, et hiinlased on muslimidieediga rohkem harjunud ja seega on kõik, mis ei ole sealiha, ebatüüpilise dieediga (dieet=söömisviis) inimeste jaoks okei. Tüüphiinlane on niisiis nagu eestlanegi - armastab üle kõige maailmas sealiha süüa. Siinkandis vähemalt. Hiina on suur ja lai.

--

Mis puutub vastupidinaljadesse, siis on tore mõelda kurja mõtet, et kui ühel päeval peaks minust saama vihane vegan, siis võiksin tavataimetoitlastega tüli norima hakata, küsides neilt, et mis ajast muna, piim ja mesi taimed on... Ise ma muidugi loodan, et sellist päeva ei tule, sest minu arvates pole vaja oma dieeti siltidega ilustada, vaid võib olla lihtsalt teadlik ja valiv. Küll aga on silte vaja riputada retseptide külge, et oleks lihtsam leida seda, mida parasjagu otsid, olgu selleks siis taime-, vegan-, toor-, gluteenivaba, õige happelisusega või mis tahes muu mittesuvaline toit.

--

Mis puutub mittesuvalisse, siis AiXing rääkis täna nii ilusti, et neil on Vietnamis omad tavad - mida süüa, kui oled niipidi haige, mida süüa, kui naapidi, ja mida mitte süüa. Keegi ei tea miks, aga nii lihtsalt tehakse. Nüüd, siin toidu omaduste ja kombinatsioonide kohta õppides avastab ta järjest, et tema koduste kommete taha sobib toitumisteadus viisplussilt. Tema traditsioonid on igati loogilised.

--

Uhh! Tahtsin lihtsalt lühikese anekdoodi kirja panna, aga läks ikka nii, nagu alati. Andestage!

Teie toidufilosoof...

Seitsmenda päeva õhtu

Istun oma toas, kuulen eemalt eepilist mussi.Esimene mõte: Hermanni tornis lastakse loojangul lippu alla!Teine mõte: Aaa, ma olen Hiinas.

—Ma kaalun 56 kilo (kaal näitas 57, aga kingad-riided-kott olid seljas, nii et lahutasin ühe sümboolse kilo maha). Polegi nii dramaatiline, kui tookord, kui ma haige olles ennast 53-kiloseks ropsisin ja nii nõrgaks jäin, et terveks saades ei jaksanud bussipeatusesse kõndida. Samas lemmikkleit, millega ma plaanisin india restoranis dieetimise lõppu tähistada - naeruväärselt suur. Ühesõnaga olen suurepärases rannavormis. Ilgelt tobe on mõelda, et ma kaalusin keska ajal mingi kilo rohkem ja pidasin ennast liiga pekiseks. Oeh. Lapsed on lollid. Kehamassiindeks on mul muide praegu 18.93 - kõõlun normaalsuse (19-24) piiril. Trivia fakt: eelmise aasta märtsis kaalusin umbkaudu 66-67 - mu rekord, siis hakkasin hästi tasapisi alla võtma, sest jätsin maha piimatooted jpm. Et siis olen mullusest 10 kilo kergem. Päris nii see ilmselt siiski ei jää. Ja ma ei nuta.

—Tähtis point: paastuma peaks ka tervislikult sööjad, sest ka kõige tervislikum toit ja tegevus jätab endast mingi jälje.


—Rääkisin, et jõud on tagasi ja tuju hea. Noh, eile käisin ülekeremassaažis ja see oleks nagu mingit lülitit vajutanud. Kõik negatiivsed emotsioonid purskasid välja, nägu läks nässu tagasi ja jõud kadus ära. Pool päeva läks aega ja kõvasti pidi veva nägema, et ennast tagasi saada. Aga siin ma nüüd olen. Loodetavasti saan ka oma näo kunagi tagasi. Niuts.


—Tänane unenägu rääkis suremisest ja surnust elluärkamisest.
—
Nii. Jõin just tassitäie oliiviõli ära, poole sidruni mahla, törtsu ingverimahla ja küüslauguga. The Ultimate Liver Flush on selle kokteili nimi. Nüüd peab paremale küljele pikali heitma ja magama jääma. Ja homme tulevad maksakivid vmt välja. Tehke järgi. Kevad on maksa puhastamise aeg. Muide samu koostisaineid näiteks salatikastmes kasutades, teete oma maksale pai.

—
Homme hommikul saab süüa! Ja ei pea enam seda kohutavat savi sisse jooma! Peaks ruttu-ruttu magama minema!

Paastu viies päev: kõige hullem on möödas

Täna ärgates oli selline tunne, et jõud on tagasi. Kolmandal päeval ta kadus täielikult - sain hirmsa kõhuvalu ja ei püsinud jalul. Ei midagi eepilist, suremise tunnet ei olnud, aga intensiivselt ebameeldiv siiski. Või noh ebameeldiv on vale sõna, sest ma tervitasin ja tänasin seda valu, kuna see on paranemise võõrandamatu osa.

Neljandal päeval hakkas jõud tasapisi tagasi tulema. Hommikul ajas mõte ravimteest südame pahaks nii, et lasin üle. Õhtul juba sai võtta. Ühtlasi alates eilsest hakkas allergia mu näost pagema ja nägu paugust inimese näo moodi minema. Täna, viiendal päeval on veel parem. Ideaal pole veel käes, aga kõik märgid osutavad hea poole.

Peale selle sattusin eile Hiina sauna ja sain minikultuurišoki, aga see väärib eraldi sissekannet. Järgnes jalamassaaž. Mis algas õlgade masseerimisega ja ma ütlen teile - oi-va-li-ne! See imeline poiss leidis üles selle koha mu kaelas, mis läks nässu, kui ma LAV-is autoõnnetusse sattusin, kaela turvavööga ära põrutasin ja mis ühe mu käe tuimaks muutis ning siiamaani tunda annab näiteks sellega, et olen patjade suhtes väga valivaks muutunud. Ja ma ütlen teile, ma käisin pärast seda lopsu Eestis kiropraktiku juures ja massaažis ja ei midagi… Aga see eilne poiss leidis selle koha üles ja ajas oma sõrmed sügvale sinna sisse ja lasi pinge sealt välja. Tundsin, kuidas elekter jookseb kaelalülide vahelt keskmise sõrme otsa välja! Nüüd on mul selline õnnis paranemis- ja vabanemisvalu kaelas, et tahaks ta ära kodustada!

Ekstratore on muidugi veel see mõte, et kaela korda saamiseks tuli mul jalamassaaži minna. No heihoo.
Seda ka, et kõht ei ole veel tühjaks läinud. Sellegipoolest guugeldasin pool ööd retsepte. Isetehtud Bounty šokolaad, maasika-rabarberi french toast mmm…

Pluss: Jesse kirjutab ka kodustele blogi ja tal on üks tore sissekanne detoxi/paastu kohta, nats teoreetilisem ja üldharivam, kui mina viitsin. Inglise keeles. Lugege siit.

Elus, paastu teine päev

Pole kirjutanud, sest kõvaketas ütles üles ja arvuti käis naaberlinnas parandamisreisil. Ühest küljest olgu neetud Steve Jobs ja kõik tema leiutised. Teisest küljest jumal tänatud, et see juhtus Hiinas, kus õunakesi parandatakse mõistliku raha eest, olgugi et parandusest tulles pidin kreepsu saama, sest ekraanil oli kõik hiinakeelne. Kõik mu failid on kadunud muidugi. Hüvasti neile siis. Muud midagi kui et kõik elulised asjad alati pilve!

—
85% söömisest tehakse emotsionaalsetel põhjustel, mitte näljast. Nii räägitakse meile siin. Eks ta umbes nii olegi - ma ei mäletagi, millal ma viimati sõin, sest kõht oli tühi, mitte selle pärast, et mingi isu oli.
Ehk siis üle nädala pidasime paastuks valmistumise detox-dieeti, mis tähendas ainult selliste asjade söömist, mis keha aina aluselisemaks muudavad. See tähendab palju puuvilju (mitte liiga magusaid), värskelt pressitud puu- ja juurviljamahlasid, kõrvitsa-porgandi püreesuppi, leotatud mandleid, ingveri-sidruni teed ja putru, mis tehtud punasest riisist ja teradest, mille ingliskeelne nimi on job’s tears ja mille eestikeelset nime ei suutnud ma internetist leida*. Lisaks kurkum, cayenne’i pipar, purustatud seesamiseemned, maitsepärm, hall sool… Viimane kui asi, mis me sõime, oli jube maitsev. Dieedi eelviimasel päeval sõime tahkest kraamist ainult puuvilju, viimasel olime mahla peal.

Eile oli siis paastu esimene päev. Kuigi idee poolest ei peaks paast söömist sisaldama, on meil päevas vaja sisse valada neli erinevat ravimteed ning mitu korda päevas magnetsavi ja maksaloputusmahla sisse juua. (Maks muudkui hülgab mürke, ikka naha kaudu välja, st mu allergia pole sada aastat nii hull olnud.)

Ühesõnaga ma pole nüüd neli päeva päris toitu söönud ja kõht pole siiani tühi olnud. Aga oi-oi-oi, kuidas ma toidust unistan… Tahaks kommi ja pitsat ja sushit ja india restorani ja šokolaadi ja saiakest ja… Aga sinna on aega. Praeguseks on olemine nõrgavõitu ja aeglane, aga igati mõnus. Homme, kolmandal päeval pidi asi hulluks minema. Siis algab see va autolysis, mis tähendab üldjoontes seda, et igasugu jamast tehtud rakud lülituvad enesehävitusrežiimile, järgneb paranemiskriis jne. Emotsioonid jätavad endast kehasse maha keemilise jälje ja selle väjapressimine pidi väga intensiivne olema. Ilmateade lubas surmalaadseid kogemusi igatahes. No saab näha.

Viis päeva paastu veel, siis hakkab retox-dieet, hakkame jälle sööma, aga hääästi tasapisi. Nii et sinna india restorani pääsemiseni tuleb veel kaua kannatada.

Kulminatsioon on. Viimase kuue aasta jooksul on mu arusaamine sellest, mis on hea ja maitsev pea peale pöördunud. Kuidas ma pelmeene, omletisaiu ja ahjupraadi armastavast tudengist muutusin tasapisi kellekski, kes peab suppi ja salatit võrdselt asjalikuks toiduks, kuni jõudsin lihast välja kasvamise ja piimatoodetest loobumiseni… Suudaks veel suhkrust lahti öelda, oleks eriti hea. Pean vajalikuks märkida, et ma ei ole 100-protsendiline toidunats - ma söön vajadusel ikka veel enam-vähem kõike, aga püüan siiski tervise (ja eetika) poole hoida. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte. Nüüd siis marss, kõik kuhjunud jama, kehast välja.

Ma ei oska öelda muud, kui et söömine on kohutavalt tähtis. Kohutavalt. See mõjutab enesetunnet nii palju, et söömine on elu ja surma küsimus kõige laiemas mõttes. See määrab tervise, suhted ja teovõime. Samal ajal, kui inimene mitu tundi päevas toidupohmellis leiba luusse lastes kolesteroolimüüri kõrgemaks laob, ei ole tal võimalik oma lastega mängida. Pärast imestavad mõlemad, et miks nad üksteist vaevu tunnevad ja omavahel läbi ei saa. Ja palju muud taolist. Nii et head isu nälga ja olge terved!

*Täiendus: Eda andis lahkelt teada, et job’s tears on eestikeeli pisarhein. Aitähhh!

Südasuvi

1. august. Paras septembris posti panna. Aga hala hävitab teatavasti ajurakke, seega: sitt ilm on romantiline ja vanaema vaarikad on maailma parimad.

❤ kuulan: Veel üks maailm, Vikerraadio. Ma tahaks, et meil oleks mitu rahvusringhäälingut, sest siis oleks rohkem selliseid saateid.

See on Seto tsäimaja, seal saab väga hästi süüa

Ärge ainult valget kohvi võtke, antakse surnud koort ja küsitakse selle eest 30 senti raha ka. Tagasi heade asjade peale - käisin esimest korda (teadlikus) elus Värskas ja nägin esimest korda elus Pihkva järve. Vaat kus lops.